Abivalmis loll on vaenlasest ohtlikum

Valitsuspartei Reformierakonna hetkeline populaarsus tuli hirmutamisega, et kui valimised võidab keegi teine, tuleb järgmisel päeval Vene karu ja võtab väikse Eesti oma kaissu. Sama bravuuriga surusid reformistid koalitsioonipartneritele peale, et võimuliidul on automaatne õigus suruda käsi küünarnukini maksumaksja taskusse.

Valijate petmisega või inimeste hirmutamisega kaugele ei jõua. Üsna hale tundub õigustus, et valimisprogrammi mõistmiseks tulnuks seda lugeda kuuma triikrauaga. Kes teab, mis miine veel hanepiimaga ridade vahele on kirjutatud?

Äsjane Turu-uuringute AS-i erakondade populaarsuse küsitlus näitab, et oravate reiting on kahanenud kui kevadpäikese kätte jäänud lumememm ning tõmmanud endaga kaasa teised ka IRL-i ja sotsid. Asjatuks osutus lootus, et inimesed ühe kuuga unustavad valimiseelse lubaduse hoiduda maksukoormuse tõstmisest.

Pühapäeval rehkendas „Aktuaalne Kaamera“ maale kolinud viielapseline pere näitel, et aktsiisitõus võtaks esimesel kuul neilt 19 eurot, nelja aasta pärast 54 eurot kuus ja aastas peaaegu 650 eurot. Ka ettevõtjad on välja arvestanud, et ühe võidetud euro kohta, mida annaks sotsiaalmaksu langetamine protsendi jagu, tuleb sõltuvalt kütuse osakaalust kuludes ära anda 15, 25 või rohkem eurot. Ettevõtjad ei suuda nii suurt kulu alla neelata, mis tähendab, et vallandub järjekordne hinnatõus ja elu läheb kallimaks, sest palkadel pole lootust järele jõuda.

Vanarahvas ütleks tulevaste toetuste ja soodustuste ning püstloodis tõstetava kütuseaktsiisi kohta, et kulbiga võetud ja lusikaga antud. Inimestelt veelgi rohkem raha käest ära võtta on palgavaesusega võitlemiseks ikka väga kummaline.

Valitsuse maksueksperiment paneb eriti suure löögi alla maal elavad inimesed ja ettevõtted, kelle ellujäämine sõltub transpordist. Kui piiriäärsed lõunaeestlased saavad aktsiisitõusu vältida Lätis tankimisega, siis keskeestlastele, näiteks meil Järvamaal, jääb alternatiiviks maalt ära kolimine.

Lisame maksutõusu loetellu veel kava tõsta majutusasutuste käibemaks rohkem kui kahekordseks. Tallinnast ja suurematest linnadest kaugemale jäävatel hotellidel-turismitaludel on juba praegu raske konkurentsis püsida. Jääb üle pillid kotti panna. Kas see ongi paigaljooksu-koalitsiooniks nimetatud võimuliidu arusaam regionaalpoliitikast? Pole küla, pole probleemi! Mõistusega inimese jaoks jätab see üsna sihipäratu tõmblemise mulje.

Peaministri majandusnõuniku kohalt lahkunud majandusanalüütik Ruta Arumäe kirjeldas ehmatavalt tabavalt, kui vähe huvitub valitsus Eesti riigi ja rahva elujärje parandamisest. Rohkem kui kümme aastat on jutlustatud üht ja sama kulunud edulugu. Inimeste heaolust on tähtsamaks peetud rehkenduste klappimist paberil.

Parafraseerides eeltsiteeritud valmimeistrit näen, et meie julgeolekule on välisvaenlasest tõsisem oht eneseimetlejatest valitsus, kes oma lõbude kinnimaksmiseks tõstab mõisniku kombel talupoegade koormisi.

Pühapäeval üle riigi rulluvad meeleavaldused näitavad, et me ei ole tuim orjarahvas, kes kogu ülekohtu, hambad ristis, välja kannatab. Me väärime hoolivat, mitte ülbet valitsust.

KESKMÕTE: Valitsusliit näib mõtlevat: pole küla, pole probleemi.

KERSTI SARAPUU, Riigikogu liige

Jaga |