On alanud diskussioon meie tuleviku üle

VLADIMIR KOSLOV,      18. juuli 2007


Mis puutub diskussioonidesse meie tuleviku üle, siis üheks nende lähtekohaks võiks saada mineviku õppetundide analüüs. Vajame tõetaluvuse treeningut. Aprillis saime valusat kinnitust kõnekäänule "Kes tuult külvab, see tormi lõikab".

Paul Tammert „Kolm valitsuskultuuri ja Eesti tulevik" (Kirjastus Aimwell, 2007)

Paul Tammert on oma esseeraamatut nimetanud avanguks diskussioonile meie tuleviku üle (lk 145). Ent kerkib küsimus, kas väljapakutud avanguvariant on tänaseks ikka veel säilitanud ajakohase sobivuse, sest essee kajastab Eesti nüüdseks juba seljataha jäänud arenguetappi, nimelt „monumendisõja"-eelset aega, puutumata sõnagagi näiteks kodurahu, lõimumist, kübersõda ning mitmeid muidki uuel etapil aktualiseerunud probleeme.

Mõned peitprotsessid võivad, nagu hiljutistest tormilistest sündmustest nähtus, üleöö äkk-kiirenduse saada, sundides meid oma varasematele ettekujutustele teise pilguga vaatama, neid korrigeerima ja võib-olla isegi uue avangu poole pöörduma. Sellegipoolest kuluvad ka kunagiste avangute mõttekäigud eelteadmisena marjaks ära, nii et nähtud vaev pole sugugi maha visatud. ?ksjagu raamatus esile toodud mõtteviljadest säilitab igal juhul oma kasulikkuse, sest alati tasub tõmmata nüüdismurede juurest paralleele ka kõige kaugemasse minevikku, tiivustatuna lootusest teha ajaloolistest võrdlustest tuleviku tarbeks tähelepanuväärseid järeldusi.

Vastandumise põhimõtted pärinevad antiikajast

Meenutagem, et üleüldise polaarsuse idee, s.t alguse ja lõpu, vasaku ja parema, valguse ja pimeduse, mehe ja naise, paigalseisu ja liikumise jne vastandumise mõte pärineb esidialektik Herakleitoselt 5. saj e.m.a.

Mingis mõttes leiame dialektilise polaarsuse idees sarnasust Aristotelese (4. saj e.m.a.) kahevalentse loogikaõpetusega, pidades silmas tõese ja väära, õige ja vale mõttelist vastustamist.

Ühtlasi ulatuvad ka kolmainsuse idee, nagu muudegi kolmikliigenduse ideede alged, tagasi sügavasse minevikku. Kas meil aga tasub ühe või teise liigendusviisi eelistatavuse üle vaielda? Nüüdne mitmevalentne loogika, nentigem, ei piirdu kaugeltki üksnes kolme tõeväärtuse võimalikkuse tunnistamisega. Reaalseid valitsemisvariante omakorda on raske mingi „ainuõige" kolmikliigenduse raamidesse ära mahutada. Ometi ei tähenda öeldu seda laadi katsete analüütilist tarbetust.

Tammert on eeskuju võtnud peamiselt C. Webberi ja A. Wildavsky (1986) ning O. Ketoneni (1981) seisukohtadest. Üldse kuuldub viimasel ajal järjest sagedamini hääli selle kohta, et poliitiline vasak-parempoolsus on „moest maas".

Vaadeldav essee pakubki n-ö avanguvariandina üheks mõeldavaks „aseaineks" välja järgmise kolmikliigenduse: kogukondlik, elitaristlik ja individualistlik süsteem elik „valitsuskultuur". Need kolm "kultuuri" katavad sel või teisel moel ära kogu inimajaloo, eri ajajärkudel muidugi erinevates konkreetsetes olekuvormides, kaasa arvatud omavahelise põimumise võimalused.

Eestis pärast pronksiööd uued realiteedid
Tõepoolest, raske oleks vastu vaielda. Aga ikkagi, maailmas pole teatavasti asju, mis ei sisalda üldse midagi vaieldavat. Kõigepealt tahaksin meelsasti näha essee autori enda uusi mõttearendusi, võttes arvesse "monumendisõja"-järgseid realiteete Eestis. Kas see aktsioon oli eesti rahva jaoks tõesti "neljas suur ajalooline võit", nagu hõiskab Tiit Made, või oli tegemist hoopis Pyrrhose võiduga (sh meie kiidetud geopoliitilise trumbi mahamängimisega), nagu on väitnud mitmed teised analüütikud.

Kas väidetav võit tegi eesti rahva õnnelikumaks või õnnetumaks? Kas tõi ta meile sotsiaal-majanduslikku kasu või kahju?

Neile, nagu paljudele muudelegi küsimustele vastuse otsimisel jääb kahevalentne loogika ilmselt napiks. Kuid karta on, et ka kolmevalentne loogika ei paku siinkohal piisavaid analüüsivõimalusi. Paljude keerdküsimuste puntra lahtiharutamine eeldab mitmelaadset mõttetööd, põlgamata seejuures ära ei kõige lihtsamaid ega keerukamaid lähenemisviise.

Mõtteliigutaja

Tammerti raamat on kahtlemata huvipakkuv mõtteliigutaja, mis aitab lugejal võib-olla mõnestki oma mõttemaailma aheldavast tardseisust vabaneda. Elunähtustele heidetakse valgust eri külgedest, tehes seda teinekord üpriski üllataval kombel.

Võtkem näiteks lause "Senise arengu rikkus ootamatult ära Euroopa Liitu astumine" (lk 129). Esile tuuakse nii nähtuste valguse- kui ka varjukülgi, ehkki mitte alati päris eelarvamusvabalt. Vist liiga kategooriliselt on deklareeritud mõtet, et "turumajandusloogika välistab igasugused eesõigused" (lk 78), mille tõesuses teisal kohatavad mitmed realistlikud omaksvõtud kahtlema sunnivad.

Minevik nõuab analüüsi

Mis puutub diskussioonidesse meie tuleviku üle, siis üheks nende lähtekohaks võiks saada mineviku õppetundide analüüs. Vajame tõetaluvuse treeningut. Aprillis saime valusat kinnitust kõnekäänule "Kes tuult külvab, see tormi lõikab". Paraku pole nüüdki veel poliitiline tuulekülvamine täielikult minevikku vajunud, mis võib tähendada uute tormipuhangute ohtu. Tehkem järeldus: kui me tõsiselt tahame kodurahu, lõimumise, energeetilise või IT-julgeoleku ja muude tuleviku jaoks kasulike soodusmõjurite eest hoolt kanda, siis peame külvama poliitikapõllule rohkem rahumeelse sallivuse seemneid, eri seisukohti lähendavatest dialoogidest rääkimata. Küsimus on hoiakutes, sest veel üks tuntud kõnekäänd kostab: "Nagu sina külale, nii küla sinule."

Konstruktiivne kriitika saab soovitud vilja kanda käsikäes piisavalt enesekriitilise asjassesuhtumisega.

Erakondlik kambakraatia, nõustugem essee autoriga, selleks kuigi optimistlikke väljavaateid ei paku. Kuidas umbseisust välja pääseda, see küsimus jääb esialgu paljuski selgusetuks, mistõttu, kordan: tahaks peatselt meelsasti näha autori mõtete tulevikusuunalisi uusarendusi tänasest Eestist.

[esiletõste]
"Elitaristliku valitsuskultuuri kehtestumise esimeseks tunnuseks on see, et inimesed loovutavad oma mõtlemisvõime eliidile. Vabad kodanikud taanduvad manipuleeritavaks pööbliks, kes usub ja järgib pimesi oma eliiti.
Teiseks tunnuseks on kogukonna avaliku ruumi ja vara ülevõtmine. Elitarismi majanduslikuks aluseks ongi selle (maa, raha jms) pööblile välja rentimine kõrge tasu eest ning eliidile kuuluva vara maksudest vabastamine."
Paul Tammert, Elitaarne klassiühiskond – tehtud!
PM 11. juuni 2007

[esiletõste]
Paul Tammert
majandusteaduste magister,
sündinud 1956. a.

Tsitaat esseeraamatust "Kolm valitsuskultuuri ja Eesti tulevik":
"Konsensus on kogukondliku valitsuskultuuri kõige võimsam relv, mida elitarism paaniliselt kardab, sest see tagab igale inimesele võimaluse osaleda otsustusprotsessis ning ka selle, et tema arvamust arvestatakse – keegi ei saa lihtsalt oma tahet teistele peale suruda. Kuid see eeldab nendelt inimestelt ka paindlikkust ja kompromissivalmidust. Pealegi saab elitarism vastata sellele provokaatorite kohalesaatmisega, kes keelduksid kompromissidest ning jääksid (tasu eest muidugi) oma ideele lõpuni truuks."
Mida Eesti vajab? Lk 143–144

Viimati muudetud: 18.07.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)