Miks tulite Reformierakonnast Keskerakonda?

Kaspar Kaugija (43)

Tallinna Kopli Ametikooli direktor

Kuulusin Pärnus Reformierakonna piirkondlikku juhatusse. Tol ajal puutusin kokku oravate  ettevõtjavaenuliku suhtumisega. Süsteemi ülesehitus lihtliikmete osas oli neil selline, et lihtliikme hääl ei jõudnud kunagi kuhugi. Ei kahetse oma otsust lahkuda Reformierakonnast. Inimesed, kes mulle Keskerakonda astumiseks ettepaneku tegid, ei lubanud mulle midagi selle eest vastu. Selline suhtumine meeldis mulle. Keskerakonnas on mul isiklik mõistmine väga hea ja ka maailmavaateliselt on see partei mulle kõige lähedasem.

Igor Kravtšenko, Mustamäe halduskogu esimees, Tallinna volikogu liige

Otsustasin liituda Keskerakonnaga, sest selle majanduspoliitilised seisukohad sobivad mulle rohkem kui ühegi teise Eesti partei omad. Eriti selge näide Keskerakonna heast majandamisoskusest ongi Tallinn, mis, erinevalt riigist, on suutnud rasketel aegadel edukalt ilma eelarvekärbete või negatiivsete lisaeelarveteta hakkama saada.

Keskerakond on viimastel aastatel tallinlaste jaoks väga palju ära teinud ning usun, et suudan Keskerakonna abil ka ise Tallinna inimeste eluolu parandamisele rohkem kaasa aidata.

Reformierakonnas olin aastatel 2005–2007 ja välja astusin 2007. aasta detsembris. Põhjendus: mulle ei meeldinud Tõnismäe pronkssõduri teisaldamine.

Tatjana Babarõkina, Paldiski

Olen poliitikas olnud juba oma kümme aastat. See tegevus on mind alati köitnud ja alati meeldis ka Reformierakonna poliitika. Viimastel valimistel toetasin Reformierakonda ja kui võit tuli, rõõmustasin südamest.

Kuid mida aeg edasi, seda rohkem olen pidanud Reformis pettuma. Ollakse seisukohal, et kõigi venelaste jaoks on esmatähtis Pronkssõduri teisaldamisega seotu. Minu jaoks ei olnud isegi mitte see kõige tähtsam. Kogu Reformierakonna viimase kahe aasta poliitika on koledasti käest ära. Seepärast saigi see samm astutud, ning ma ei kahetse, et seda tegin.

M. ja V. – abielupaar, kes soovis jääda anonüümseks, kartes, et Reformierakonna vastu esinedes võib kaotada töökoha – see on aga tänapäeval kõige hirmsam kaotus.

M.: Kaalusin seda sammu küllalt pikalt – oma poolteist aastat. Ja juured ulatuvad üldse aastate taha. Olin tol ajal ühe ravikeskuse juhataja ning lootsin selle asutuse arendamiseks saada ka parteipoolset toetust. Oli vaja hoone renoveerida, kuid Maripuult kuulsin ainult ilusaid sõnu. Asjale pani punkti aga Reformierakonna juhatuse poliitika 2008. aasta lõpul. Vähegi mõistlikule inimesele jäi mulje, et nad ei ole päris kahe jalaga maa peal. Elu kärises juba igalt poolt, kuid Reformierakond rääkis mingist meie majanduse hoogsast arengust. Viimaseks piisaks aga aasta lõpp, mil Ansip kinnitas, et meil ei ole mitte mingisugust kriisi.

V.: Arutasime seda olukorda abikaasaga, kes on samuti alati poliitikahuviline olnud ja omab veel ka peent naiselikku vaistu, ning leidsime, et pole võimalik olla parteis, kus puudub reaalsustaju.

-O-

Jaga |