Kas Eesti suudab vältida Läti hüsteerikat?

URMI REINDE,      23. märts 2005




"Kas Lukasel on pretensioone minu eesti keele suhtes?" pöördus Tallinna Pedagoogikaülikoolis toimunud hiljutisel keeleväitlusel Isamaaliidu endise haridusministri poole Keskerakonna juhtivamaid vene poliitikuid, Narva linnavolikogu esimees Mihhail Stalnuhhin.
„Ei," vastas Lukas. Sest Stalnuhhini eesti keel on tõepoolest perfektne.

Kuidas teha nii, et enamik Eestimaa venekeelsetest inimestest oskaks head eesti keelt? Kuidas jõuda selleni, et meie venekeelne kogukond ei süüdistaks meid diskrimineerimises, kui töökoha saamisel seisab tingimuste hulgas esimesel kohal riigikeele valdamine? Kuidas leida teed vene inimese hinge, et ta tunnustaks Eestis elades täisväärtusliku elu ühe põhikomponendina eesti keelt – olgu küll, et väikesearvulise rahva suhtlusvahendit, kuid siinsel maal siiski ainumõeldavat?
Lühidalt, kuidas vältida Läti sündmusi? Mäletame ju, kuidas lõunanaabrite juures köeti tuhandete vene noorte hulgas üles hüsteerikat läti keele õppimise vastu, nii et tervete koolide kaupa tuldi tänavatele ja kogu maailm pidi oma silmaga nägema, et ühes väikeses Balti riigis diskrimineeritakse suurt osa – peaaegu poolt! – selle riigi elanikkonnast.

Aarna, Lukas, Stalnuhhin ja 2007

Väitluse teemal „Eesti keel vene koolis ja aasta 2007" korraldasid Isamaaliidu noorpoliitikud. Pedagoogikaülikooli aulasse kogunesid poliitika- ja väitlushuvilised tudengid ja mitmed keeleõppejõud, nimekamatest näiteks Mart Rannut.
Kolme erakonna saadikud Riigikogust andsid nauditava etenduse eesti keele kiituseks ja rahu saavutamise teede leidmiseks kahe keele vahelise varjatud sõjaseisukorra asemel.
Olav Aarna Res Publicast rõhutas kogu probleemi ülitundlikkust, nentides, et kooli õppekeel puudutab iga inimest, alguses ise õppides, hiljem lapsi kooli saates. Aarnal oli meeles Marju Lauristini algatatud projekt VERA, mille Lauristin käivitas juba kümmekond aastat tagasi „Mihhaili kodupaigas" Narva-Jõesuus ja mis „usus, lootuses ja armastuses" (vera – usk vene k, U. R.) tasandas teed venelastele eesti keele õpetamise paremate võimaluste loomiseks.
Eriti rõhutas Aarna, et kui tahame edendada oma riigis mitmekultuursust, tuleb eelkõige tagada mitmekeelsus.
Tõnis Lukas meenutas, et isamaalased tahtsid kehtestada eestikeelse õppe vene koolis juba 1990. aastate teisest poolest.
„Tõepoolest, see lootus oli liiga optimistlik," tunnistas Lukas nüüd. Riigikogu konsensusega lükati 60% õppeainete eestikeelne õpe aastasse 2007. See 60 protsenti tähendab, et just nii suures osas antakse õppeaineid eesti keeles gümnaasiumi õppekavas.
Mihhail Stalnuhhin kasutas võimalust ennast tutvustada TPÜ tudengite ees selle ülikooli vilistlasena.
„Peda on minu alma mater. 10 aastat tagasi kaitsesin siin oma diplomitöö, milleks oli eesti keele õpik. Eksamiskomisjoni esimees oli Mati Hint. Mul läks väga hästi – kas Lukasel on pretensioone minu eesti keele suhtes?" pöördus ta otsesõnu Riigikogu kolleegi poole. Lukas naeratas, tal ei olnud etteheiteid. Kuid Stalnuhhin surus hoopis teise eesmärgi suunas: tähtaegade kehtestamisega keeleõpet ega keeleoskust ei kindlusta, see toodab ühiskonda üksnes hirmu ja vastumeelsust. Stalnuhhinile endale polnud eesti keele omandamiseks ju vaja mingit aastast tähtaega!

Eesti keele nõue Narvas on sürrealism!

„Sündisin Tartus, kasvasin Tallinnas, elan Narvas. 1994. aastast olen Narva volikogus, 1999. aastast Riigikogus. Mul on 1700 õpilast, kellele olen täiskasvanute kursustel õpetanud eesti keelt. Umbes 15 000 on neid inimesi, kellelt olen vastu võtnud eesti keele eksamit. Olen kirjutanud mitu eesti keele õpikut. Naine töötab mul koolis. Arvan, et ma tunnen paremini kogu selle kahe keele probleemi tausta kui mõni teine," veenab Stalnuhhin kuulajaid.
Narva volikogu on 30-liikmeline, kellest vaid kuus oskavad eesti keelt. Kui rääkida kohaliku omavalitsuse töökeelest, siis Stalnuhhini sõnul nõuda Narva oludes eesti keeles volikogu istungi läbiviimist on sürrealism.
Stalnuhhini meelest ei piisa üldse üksnes keele valdamisest. „Kultuuri on vaja tunda! Ma ei kujuta ette, et mitte-eestlane Tallinnas ei tunne eesti keelt. See ju häirib, kui aru ei saa," kinnitab Stalnuhhin.
Samas on ta absoluutselt vastu igasuguste tähtaegade kehtestamisele laadis mis kellaks keel peab selge olema.
„Nikita lubas, et 1980. aastaks saabub kommunism. Gorba lubas 2000. aastaks igale nõukogude perekonnale omaette korteri. Isamaaliit lubas aastaks 2000 eesti keele vene kooli. Kõik need lubadused on kadunud ühte ja samasse kohta," resümeerib Stalnuhhin.

Ida-Virumaal vaja eesti keele õpetajaid

Respublikaan Olav Aarna nõustub, et pigem on küsimus selles, kuidas edasi liikuda. „Tõepoolest ei peaks inimesi ehmatama. Täna Riigikogus menetletavat põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, mis muuhulgas ka õppekeelt puudutab, on kolmkümmend korda täiendatud. Seaduse raamistik on olemas. Meie asi on liikuda harituse suunas, ja kui mõni aine on õppekavas ette nähtud omandada mõnes teises keeles, soodustab see lõpuks meie hakkamasaamist Euroopa Liidus. Selle üle ei peaks me mitte kurvastama."
Lukas arvas, et 2007. aasta ülemineku põhilisteks pärssijateks võivad saada tehnilised takistused. „Oluline on õpetajate järelkasv. Seaduse täitmiseks tuleb kindlustada, et vajaliku ettevalmistusega õpetajad on selleks ajaks olemas ja nende koolitusega tuleb tegelda. Kui Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel neid ei ole, tuleb nad sinna viia!"
Muidugi, Lukas endise haridusministrina teab, et õpetajate dessandi suunamine Ida-Virumaale maksab raha, ja mitte vähe. Lisaks rahale tuleb arvestada veel mitmeid lisavahendeid, eelkõige neid, mis suurendavad õpetajate motivatsiooni. Palgatõusust rääkimata.

Riigi tegemata asi!

Keskerakondlane Stalnuhhin ei jäänud Res Publica ja Isamaaliidu esindajate vähekonkreetsete seisukohtadega rahule.
„Me peame praktilisi probleeme lahendama, mitte hüppama ümber põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse!" Stalnuhhini sõnul on kogu ettevalmistus 2007. aasta vene koole tõsiselt puudutavaks üleminekuks riigi tegemata asi.
„Näiteks meie, Narva linn, anname väljastpoolt tulevatele õpetajatele linna kulul korterid. Miks siin ei võiks riik meid toetada?"
„Peksmisega ei saavuta midagi," jätkas ta. „Valmis peab olema õpik üleminekuajaks. Oma noorema poja olen suviti eesti taludesse saatnud, et ta õpiks eesti keelt.
Vanem poeg lõpetas vene kooli, praegu õpib Tartus eesti ja inglise keeles. Minu meelest peab toimuma normaalne evolutsioon, mitte käsu korras revolutsioon.
Ja ka üksikuid inimesi tuleb arvesse võtta," tuletas Stalnuhhin meelde tegelikku elu, mille poliitikud sageli unustavad. „Üle 50aastane vene füüsikaõpetaja, eriti kui ta on naine, ei saa hakkama eestikeelse füüsikaga. Tal on praegu selleks liiga suur koormus: suured klassid, kontrolltööde vihikud pluss kodused tööd ..."
„Teie saate hakkama," pöördus Stalnuhhin tudengite poole. „Teie tulete ülikoolist, olete saanud vastava hariduse ja asute suure usu ja lootusega tööle. Aga 500 õpetajat täna Narvas ei saa hakkama," lõpetas tõsine eesti keele patrioot Mihhail Stalnuhhin oma esinemise.
Poliitikute juttu kuulates süvenes järeldus – Eesti riigil seisab 2007. aastal lisaks Riigikogu valimistele ja euro tulekule ees veel üks katsumus: viia eesti keel vene kooli loomulikult ja suurema kärata. Tagada kodusõja asemel kodurahu on igal juhul poliitikute ülesanne.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)