Rästikud on juba liikvel. Mida teha, kui ta salvab?

Merike Martinson,      25. mai 2005


Lõpuks on saabunud kevad ja kaugel enam suvigi – kõigi oma rõõmsate ettevõtmiste ja mängudega. Kogenud arstile tähendab suvi kahjuks ka muremõtteid. Lapsed ja veekogud, ronimised ja ohtlikud seiklused, mis toovad lastehaiglasse igal suvel õnnetustesse sattunud lapsi.
Üks harva, kuid alati suvega kaasa käiv näht on rästikute hammustused. Ja mitte ainult suvel. Juba tänavu varakevadel on üks laps rästikuga kokku saanud ja teda tuli ravida lastehaiglas.
Et rästik ei salva hammustuskohta kogu oma mürki, ei ole Eestis elava rästiku hammustus reeglina eluohtlik. Sellegipoolest võib sellega kaasneda tõsiseid tervisehäireid, eriti siis, kui on tegemist allergiale kalduvusega.
Meil esineva rästiku mürk on hemotoksiline: organismi sattudes lõhub mürk vererakke ja veresooni ning kutsub esile valu, verevalumeid hammustuse piirkonnas ning vererõhu languse.
Viimane on tõsiseim mürgistusest tulenev häire, mis nõuab kindlasti haige haiglasse toimetamist.
Ajalooliselt, rahvameditsiinist on tuntud rida esmaabivõtteid nagu mürgi väljaimemine haavast, hammustuskoha pigistamine või isegi väljalõikamine, zhgutt. Unustage need ära!
Vastupidi: hammustatud jäset ei tohi kõvasti kinni siduda, samuti on keelatud mürgi väljaimemine – nii võib päästja suu limaskestade kaudu ise ohtliku mürgistuse saada.
Esmaabi on seevastu väga lihtne: hammustatud käele või jalale tuleb anda täielik rahu. Väga tähtis on palju juua. Vedelikud aitavad mürgi kiiremini organismist välja viia.
Otsest vastumürki rästikumürgile ei ole. Esmaabi andmise järel tuleks haige lamavas asendis kiiresti arsti juurde toimetada.
Soovitatav ei ole minna paljajalu rästikute elupiirkonda: niiskesse segametsa, metsaserva, sohu, järvede ja jõgede kaldale.
Ettevaatlik peab olema marjametsas. Head kaitset pakuvad kummikud ja pika säärega saapad.
Rästikud armastavad lõkketule lähedale roomata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)