Valitsus on eestlased nokauti löönud

Siis selgus, et tema isegi, Nõo lennunduskooli lõpetanud noor radaritehnika spetsialist suundus hiljuti Soome bussijuhiks. Pere vajab ülalpidamist, ja isa jõuab nüüd vaid kord kuus koju.

Meie ministrid ütlevad selle kohta: noored otsivad ikka laias maailmas õnne!

Akadeemik Endel Lippmaa peab välismaale siirdumist isegi väga heaks ja hoiatab eestlasi vasakpoolse võimu eest.

Riik manipuleerib rahvaloenduse andmetega

Oma üleoleva suhtumisega tuntuks saanud riigijuhid püüavad väljarände teemat kui ebamugavat hoopis vältida või moonutavad arve.

Näiteks räägib valitsus alla 25 000 elanikust, kes viimase kümnendi jooksul Soomes tööl käivad. Arvesse on läinud need, kes end ise pendelrändajaks tunnistanud ja jagavad end Eestimaaga. Samas on naaberriigi andmetel Soomes püsivalt elavaid ja töötavaid eestlasi 60 000.

Arvud üsna erinevad. Rahvaloenduse andmete tõepärasust ei ole ju saanud algusest peale tõsiselt võtta, sest kasutatud on mitmesuguseid huvitavaid trikke, et näidata Eesti elanike arvu tegelikust suuremana.

Näiteks on kõik Eestis elavad välismaalased kirja pandud kui Eesti elanikud. Keegi pole nendelt küsinud, millal on neil plaanis siit päritolumaale tagasi minna või mõnda teise riiki suunduda ja millal nende töölepingud lõpevad. Kirja on pandud ka kõik välismaal elavad eestlased, kes ei pidanud võimatuks siia kunagi ehk naasta.

Enam kui veerand miljon inimest vähem

Kui tõele näkku vaadata, siis on viimase kahekümne aastaga Eesti rahvaarv vähenenud üle veerand miljoni võrra.

Jah, nende hulgas on ka äraläinud sõjaväelased ja nende pered, aga ikkagi on seda ülimalt palju. Kui 1989. aastal oli meid 1,56 miljonit, siis tänaseks on see arv kahanenud 1,29 miljonini.

Edgar Savisaar kirjutab oma raamatus „Tõde Eestist", et omariiklikul rahuajal on rahvaarvu langus olnud suurem kui Teise maailmasõja kahjud koos kõigi invasioonide, emigratsioonide ja küüditamistega.

Sellist pikaajalist ja sügavat mõõna ei toonud kumbki maailmasõda.

Eelmise aastaga lahkujate arv kahekordistus

Onkoloog ja mikrobioloog, kunagine tervishoiuministri asetäitja Jaak Uibu on oma tähelepanekutes märkinud, et kui laulev revolutsioon tehti veretu ja inimkaotusteta, siis esimesed langenud jm inimkaotused tulid Mart Laari esimese valitsuse ajal aastatel 1991-1994. Nimelt, kui kokku liita lisasurmad tervishoiu allakäigu pärast ja sündimata lapsed, kahanes kahe aastaga rahvaarv 13 300 võrra.

Vale tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi tagajärjel on 20 aastaga jäänud sündimata 19 100 last ehk rahvast terve Viljandi linna jagu. Uibu on nimetanud seda protsessi "hiilivaks kidumiseks".

Eriti hulluks on lahkumine läinud eelmisel aastal, seega juba peale rahvaloendust. Mullu rändas Eestist välja 10 871 inimest. Võrreldes 2011. aastaga on see arv peaaegu kahekordistunud. Kas ikka tõesti on mindud laiast maailmast õnne otsima või on tegemist majanduspõgenikega?

Vabaduse lapsed on lahkumas

Hirmutav on see, et niisugune protsess jätkub ja süveneb, sest täiskasvanuks on saanud ja kahekümneliste ikka jõudnud meie vabaduse lapsed ehk peale taasiseseisvumist elu näinud noored, kunagise beebibuumi lapsed. Nemad on ju pereloomise eas, neist võiks tulla kodumaal järelkasvu. Tõesti kahju on noortest minejatest. Lahkub ju ikkagi elujõulisem osa.

Samas tuleb tõdeda, et ka sündide arv langes eelmisel aastal paljude aastate madalaimale tasemele - oleme tagasi jõudnud 2004. aasta tasemele.

Ei ole mingit abi toonud paljukiidetud ebavõrdne vanemapalk, sest pered vajavad riigi tuge ka laste üleskasvatamiseks. Seda aga meie riik ei anna.

Ei anna töödki. Just äsja selgus poliitikaülevaatest, et iga kuues noor Eestimaal ei õpi ega tööta. Absoluutarvudes hinnatuna ei õpi ega tööta 40 000 noort inimest, 15-29-aastast. Nende hulgas on pikaajalisi töötuid, väikeste lastega noori emasid, ohtliku eluviisiga õigusrikkujaid, vaimupuuetega inimesi, tavalisi lullilööjaid jt.

Kiireimini vananev rahvas Euroopas

Samas on just praegu ja lähiaastatel juurde tulemas hulganisti pensionäre, sest Teise maailmasõja järel sündinud vägagi arvukas põlvkond hakkab jõudma vanaduspuhkuse-ikka.

Kui täna on meil 65-aastaseid ja vanemaid inimesi 17%, siis 2025. aastal juba ligi 22% ja 2050-ks kasvab see 1/3-ni. Iseenesest on väga tore, et inimeste eluiga on ka Eestis pikenema hakanud ja et kogenud ja suure elutarkusega vanem põlvkond on meie keskel kauem.

Samas on möödapääsmatuks vajaduseks, et sünniks lapsi, et oleks inimesi, kes siin töötavad ja makse maksavad. Täna oleme aga kõige kiiremini vananev rahvas Euroopas.

Kui riik ei kiidaks takka siit lahkumist, hakkaks toetama noori peresid, puhuks maaellu jõudu juurde, ei ütleks, et töötud on vaid laisad inimesed, ning võtaks noorte tööpuudust kui tõsiseimat probleemi, ehk siis suudaksime veel midagi päästa? Muidu jäävad Eestis varsti ka perepäevade tähistamised kaugesse ajalukku ja isadepäeva enam ei mäletatagi.

MARIKA TUUS-LAUL, Riigikogu liige

Artikkel ilmunud ka Jõgevamaa ajalehes „Vooremaa"

Jaga |