Nädala juubilar JOHANN WOLFGANG GOETHE 265

Ja nüüd avastasin oma suurimaks hämmastuseks, et eestikeelses Vikipeedias oli suure sõnameistri eluloost lugeda ülilühidalt. Vikipeedia.ee tegelinskid, kellele riputatakse rinda aurahasid opositsiooni, sh ka Kesknädala mustamise eest, pole niikaugele jõudnud, et suurmehe elulugu põhjalikumalt eesti keelde panna.

Tudengipõlves sain osta Goethe „Kogutud teosed“ vene keeles ja siiani on need „helesinised goethed“ mu kodus aukohal. Paraku pillutakse praegu raamatuid oma eurokorteritest välja, heal juhul viiakse kapsamaale kõdunema, ja ega vist sellest pääsegi. Mina talletan oma kuldsete tähtedega „Goethet“ senini kodus, ümberkorraldusi tehes on talle taas reserveeritud „uus Ehrenplatz“.

Johann Wolfgang von Goethe oli kirjandusklassik – luuletaja ja prosaist, aga ka loodusteadlane, filosoof, riigimees. Ta kuulutati suurimaks sakslaseks, sest tema loodu vastab väga täpselt sakslaste rahvuslikule mentaliteedile.

Saksa rahva au ja uhkus tuli ilmale 28. augustil 1749 hansalinnas Frankfurdis Maini ääres jõukas ja lugupeetud perekonnas. Tema õigusdoktorist isa oli keisri õukonnanõunik. Pedantne, nõudlik ja aus inimene, hoolitsev pereisa, kellelt poeg päris teadmistejanu ja stoilisuse. Ema aga oli isale täielik vastand oma tundekülluse, siiruse ja südamesoojusega. Kodus oli rikkalik raamatukogu, kus poiss luges varakult muu hulgas ka Vergiliust ja Ovidiust. Peale saksa keele õpetati lastele prantsuse, ladina, kreeka, inglise ja itaalia keelt, samuti sai poiss vehklemis-, tantsu- ja ratsutamistunde. Õppis mängima tšellot ja maalima. Aastal 1765 Johann Wolfgang siirdus Leipzigi ülikooli, hiljem jätkas õpinguid Strasbourg’is, omandades õigusdoktori kraadi. Jurisprudents pakkus noormehele aga vähe huvi, hoopis rohkem meeldisid arstiteadus ja kirjandus. Samal ajal halvenesid suhted isaga, kellele luulelise poja harrastused teps mitte ei meeldinud. Praktilise meelega isa siiski tagas poeedist pojale tuleviku, mis oli vaba rahamuredest: soetatud kinnisvarast jätkus terveks eluks regulaarset tulu, et olla materiaalselt sõltumatu. Kuigi, varakult riigiametisse asudes, ei pääsenud temagi sõltuvusest.

Heinrich Heine on öelnud Goethe kohta: „See hiiglane oli ministriks kääbusriigis. Ta ei saanud seal kunagi vabalt liikuda. Tema seisund Weimaris oli samasugune kui Olümpose troonil istuval Jupiteril, kes ootamatult püsti tõustes oleks peaga templi katuse pealt löönud. Kui ka Goethe oleks äkki „tõusnud“, oleks ta purustanud riigi katuse või ... mis tõenäolisem – omaenda pea.“

Ülikooli lõpetamise järel alustas Goethe draamade kirjutamist. Esimeseks suuremaks tööks oli draama „Götz von Berlichingen“, mis avaldas kaasaegsetele tohutut mõju ja tõstis Goethe saksa kirjanduse esirinda, tehes temast „tormi ja tungi“ ajastu juhtfiguuri. Eelkõige Goethe mõjul sai Weimar 19. sajandi alguses saksa kultuurielu keskuseks. Peakangelane Götz kui sotsiaalse õigluse eest võitleja on valgustusaja kirjanduse tüüpiline kangelane, kes jääb aga selles võitluses alla.

Väga suure kõlapinna osaliseks sai tema esimene romaan “Noore Wertheri kannatused”. See kurb armulugu tegi autori üleöö kuulsaks. Romaanis leidub autobiograafilisi momente. “Ma kirjutasin Wertheri oma südameverega,” on kirjanik öelnud. Romaanis on konflikt inimese ja maailma vahel. Nooruk heidab enesetapuga väljakutse julmale, ebaõiglasele maailmale, selles elavatele variserlikele kodanlastele.

Aastal 1775 kutsus Saksi-Weimari hertsog Karl August noore Goethe enda juurde ministriametisse, ja nii stabiliseerus ta seisund veelgi. Siin algas ka kahe kuulsa poeedi – Friedrich Schilleri ja Goethe – suur sõprus, mis kestis viimase surmani.

Goethe kirjanduslik pärand on väga rikkalik. Loominguline tegevus algas kergete, elurõõmsate värssidega armastusest ja looduse ilust, hiljem tulid ballaadid ja poeemid.

Goethe jaoks olid loominguliselt väga suure tähtsusega reisid Itaaliasse. Pärast Itaaliat seadis ta endale eesmärgiks rahuliku, süveneva eluvaate, kõlbelise täiustumise ja harmoonia. Ilmuvad tragöödiad „Egmont“, „Iphigeneia Taurises“ ja „Torquato Tasso“, luulesari „Rooma eleegiad“ ja „Reinuvader Rebane“. Viimane on keskaja feodaalset ülekohut piitsutav loomaeepostel põhinev satiir.

Edasi tulevad "Wilhelm Meisteri õpiaastad", "Wilhelm Meisteri rännuaastad", "Korintose mõrsja", "Hermann ja Dorothea".

Oma peateose – värsstragöödia „Faust“ – kirjutamist alustas Goethe „tormi ja tungi“ aastatel, jätkates seda, pause pidades, elu lõpuni. Lõpuosas on esitatud klassiku enda tõekspidamisi loodusteadusest, poliitikast, esteetikast ja filosoofiast. Eluajal ei lubanud kirjanik seda teost avaldada. Ja see polnud surmajärgne üllatus sõpradele, vaid tekst oli ministril-salanõunikul üle pea kasvanud. See Goethe, kes kirjutas “Fausti”, ei allunud Goethele, kes oli tööl riigiametis. (Eestindanud on selle teose Ants Oras ja August Sang.)

Autobiograafilises „Minu elust: Luule ja Tõde“ on klassik-teadlane ära toonud oma humanistliku maailmavaate põhiseisukohad. Tal on ka arvukalt artikleid maalikunsti, arhitektuuri, meditsiini, kirjanduse jm valdkonnast.

„Mul on tohutu eelis mõistmaks toimuvat, kuna sündisin epohhil, mil on aset leidnud suurimad sündmused maailma ajaloos, ja need pole katkenud kogu minu pika elu jooksul: olen Seitsmeaastase sõja, Ameerika Inglismaa võimu alt vabanemise ja Prantsuse revolutsiooni elav tunnistaja, samuti olen näinud kogu Napoleoni ajajärku tema sõjakast algusest kuni pagenduseni. Minust hiljem sündinuil tuleb seda kõike ammutada raamatutest,“ on klassik ise öelnud.

Erinevatel aegadel on Goethesse erinevalt suhtutud. Praegugi ei sobi see suurmees oma suursugususega vaimutühisesse kääbuste valitsemisaega. Aega, mil lakitakse pealispinda, mil noorte loovinimeste hing kisendab ning vanem põlvkond on lootuse kaotanud, ja juba neljakümnesed leinavad taga vaimset aega.

Johann Wolfgang von Goethest kuuleb meil haruharva ja ka saksa keel – see meile Eestis teistest võõrkeeltest alati lähedasem olnu – oleks kui hingusele määratud. Ka tõlgitakse vähe raamatuid saksa keelest, samuti kui teistest suurtest kultuurkeeltest – prantsuse ja vene keelest. Laiutab English. Ja oleks veel et Byroni või Shakespeare’i kirjapandu. Ei, käibel on vaid eurostunud tuim USA-variant. Selline üheülbalisus vaesestab Eesti kirjandus- ja kultuurielu, ning sellele olukorrale peaks otsustavalt lõpu tegema. Selletaoline arvamus on ammu õhus.

Muide, üks Goethe mõtteteradest kõlab nii: “Oma arvamust avaldada on nagu malemängus etturiga välja käia: ettur võib mängust kaduda, aga partii algab ja võib lõppeda võiduga.“

ANNE RATMAN

Jaga |