Eesti kultuuripoliitilised valikud

Eesti kultuuripoliitilised põhivalikud ei erine paljuski majanduselu ees seisvatest valikutest. „Masuke" koos kärbetepoliitikaga on Eesti väikekultuuri jätkusuutlikkuse ja isetasuvuse probleemi senisest veelgi teravdanud.

Valitsus: ära mangu, käsi õieli!

Koalitsiooni vaatenurgast peetakse endastmõistetavaks, et kultuuriloojad ei tohi „käsi õieli" raha mangumas käia, vaid kultuur on üks tootmisharu. Kultuuris nagu mujalgi põrkavad Eesti tulevikunägemuses kaks põhilist arusaama: demokraatlik-kogukondlik, s.t jätkusuutlik;  turumajanduslik fundamentalism. Paradoks on selles, et turumajanduslikult tõhus pole kultuuris ja veelgi enam väikekultuuris jätkusuutlik!

Demokraatlik-kogukondliku (rahvusliku!) põhikoetisega poliitika toetub jätkusuutlikkusele. Kultuur (sh kvaliteetkultuur) on keskne avalik põhihüve ja rahvuskultuuri arendamine, nagu ka põhiseadus seda sätestab, on meie riigi mõte! Turufundamentalismi kohaselt pole aga kultuuril, nagu ka kapitalil, kodumaad. Kultuur on üks tootjate olelusvõitluse tandreist, kus ellujäämisõigus on vaid tugevamail, neil, kes kõige edukamalt ja jõulisemalt kohanevad keskkonnaga.

Et ellujääjad on „tugevamad", on illusioon. Mitte „tugevus", vaid "keskkond" on turufundamentaalse mehhanismi võtmesõna. Selle kohaselt pole kultuuri keskkonnaks kultuuriväärtused. Nendeks saab eelkõige turg. Turumajanduskesksuse ja rahvuskultuuri prioriteedi vastuolu on olemuslik.

Hariduspoliitika õppetund

Kahest ühiskonnakäsitlusest johtuvate erinevate strateegiate perspektiivikus on juba ammu paljastunud hariduspoliitikas. Koguni sel määral, et lammutab juba valitsuskoalitsiooni. Isamaalaste-respublikaanide tasuta hariduse lubadus jääbki, ilma et seda ei toetaks maksupoliitika, populismiks.

Kuid „tasuta hariduse" loosung peegeldab väga olulist tõdemust - "isetasuv" haridus on ühiskonnale kõige kallimaks minev haridus! Tarbimisturg ei asenda väärtuspoliitikat (kust siis on tulnud olukord, et 20 aastat turuvõimu on majanduse peamiseks takistuseks muutnud haritud inimeste puuduse!?). „Kassiülikoole" omast taskust rikkaks maksnud noored on töötud, Eesti majanduse pudelikaelaks on asjatundlike spetsialistide nappus.

Kultuuri "turumajandustamine" on reformerite pakutav tulevik. Selle üheks keskseks märksõnaks on „loomemajandus". Samasse tüürib ka Kaarel Tarandi ettepanek, et Kultuuriministeerium laiendaks Kultuurkapitali põhimõtteid kogu kultuurile. Kultuur muutuks seega projektipõhiseks!

Konkureeriva projektipõhisuse keskne probleem on järjepidevuse hävitamine. Selle eestkõnelejad kiidavad USA-d. Kui näiteks Clevelandil läheb hästi, siis palgatakse orkester sinna, kui aga Oklahomas head päevad, siis võetakse ta palgale seal! (vt PM).

Kultuur püsib ainult järjepidevuses

Väiksele ja napi omakapitaliga rahvuskultuurile on turufundamentalistlik mudel n-ö tugevasti tasakaalustamata keskkonnas, mille üks nähtav jõujoon on „Eesti--Soome telg", selgelt hukatuslik. Kultuuri kestvuse tingimus on selle järjepidevus. Eesti ei saa nähtavas tulevikus nii rikkaks, kui on Soome. Pisike „projektikultuur" ei konkureeri rikkamate riikide rahvuskeskse kultuuripoliitikaga. Helsingi pole Cleveland!

Turufundamentalistliku kultuuriideoloogia teine Achilleuse kand on see, et „tootjate", s.t loojate suhtes lastakse domineerima võistluslikkuse mõõdupuud. Turumajanduse fännajate lemmikmaksiim - „tarbija on oma vajaduse parim ekspert" - ei päde üldse. Esiteks on „tarnijad" iseäralikud, anded on haprad, loovus on spontaanne. Teiseks - avatud turg ei tea palju midagi väärtustest, kuid oskab hästi lugeda raha. Kuid tänavatarbija on veel ebakompetentsem ekspert, kui ta on seda hariduses. Turukeskkonna eelisväärtused pole tingimata esinduslikud kultuuriväärtused. Eelistused loob kasumlikkus ja reklaam.

Mida ei õnnestu maha müüa - kas see siis polegi kultuur? Eesti kultuuri ei õnnestu kindlasti müüa suures mahus teistele, aga täna on juba selge, et seda ei suudeta müüa ka meile endile, mahus, et see ära tasuks. Projektimajandusele ja „loomemajandusele" jätkusuutlikku rahvuskultuuri ei raja.

[esiletõste] Paradoks on selles, et turumajanduslikult tõhus pole kultuuris ja veelgi enam väikekultuuris jätkusuutlik!

REIN RUUTSOO

Jaga |