Julged inimesed tegid suuri tegusid

1. oktoobril 1988, kui pandi alus Eestimaa Rahvarindele, mille ametlik nimetus oli Rahvarinne Perestroika Toetuseks, olin üheaastane. Kongress toimus Tallinna Linnahallis, kus üle-eestilisi tugigruppe esindas 3267 delegaati. Lisaks neile oli kohal arvukalt külalisi ja ajakirjanikke üle maailma. Kaks päeva, 1. ja 2. oktoobril toimunud kongressil peeti hulgaliselt kõnesid (http://www.rahvarinne.ee/rr/85/), võeti vastu üldprogramm ning rida dokumente ja resolutsioone tollaste päevakajaliste probleemide kohta. Need dokumendid hakkasid määrama kongressil valitud Rahvarinde eestseisuse tegevust järgnevatel kriitilistel aastatel.

 Peale üldprogrammi oli üheks tähtsamaks vastuvõetud dokumendiks manifest “Kõigile eestimaalastele ja kõigile Eesti sõpradele”, mille sisuks taotlus tunnustada eestlasi Eesti põhirahvana, kel on õigus otsustada oma kodumaa saatuse üle.

 Interrinde ülestõusu oht

 Ridade vahelt võis välja lugeda, et üks eesmärk oli ka iseseisva Eesti riigi taastamine (tõsi küll, mõnes dokumendis on märgitud, et Rahvarinne taotles Eestile autonoomiat). Vastutasuks sooviti tagada kõigi Eestis elavate vähemusrahvuste kultuuriline vaba areng. Viimase taotluse realiseerimiseks hakati tegema tööd, kuid et selleni jõuda, oli veel vaja läbi käia pikk teekond vabaduseni.

Siinkohal vajab selgitamist asjaolu, miks oli Rahvarinne täieliku iseseisvuse idee väljaütlemisega tagasihoidlik. Üheks peamiseks põhjuseks oli vähemusrahvuste, eelkõige vene keelt kõneleva ja teises inforuumis elava rahvaosa suur arvukus. Seega oleks tumedama stsenaariumi korral võinud tekkida ülestõus kasvõi Interliikumise provokatsioonina.

Arvestades selle perioodi ebakindlat ja närvilist poliitikat, võinuks mõni valesamm ära rikkuda püüdlemise vabaduse suunas. Niisiis oli vaja hoolikalt läbi mõelda iga järgmine samm, eelkõige Moskvaga suhtlemisel.

 Väikeriigi suur meedia

Rahvarinde kongressi kajastanud meediakanalite hulk oli iseseisvust püüdleva väikeriigi kohta üllatavalt suur – kohal oli enamik maailma juhtivaid väljaandeid. Soome televisioon tegi 14 otselülitust; otsesaade läks eetrisse ka USA-s. Raske on hinnata nende kanalite kohaloleku mõju olulisust ja tugevat mõju meie vabaduspüüdlustele, kuid seda võib pidada üheks pöördepunktiks Nõukogude Liidu  ajaloos.

Huvi tärkamine ja laienemine lääneriikides tähendas ka seda, et üha enam hakkasid sinna erapooletuid infokanaleid pidi jõudma Eesti iseseisvuspüüdlused, aga ka ülejäänud Ida-Euroopa poliitiline võitlus Nõukogude impeeriumi vastu. 

Järgmine niisugust rahvusvahelist tähelepanu pälvinud suurettevõtmine oli Balti kett 1989. aastal. Ajakirjanduse kaudu sai Eesti endale palju toetajaid juba vabadest riikidest. Usun, et sellelgi oli oma mõju erinevate riikide poliitikutele.

Rahvarinde liidrid tänini aktiivsed

Rahvarinde I kongress valis 7-liikmelise eestseisuse. Osaliselt valiti ka volikogu, kuhu kuulus ühtekokku 112 liiget; neist 37 delegeeriti ja 18 esindasid programmikomiteed.

Neil valitud kogudel oli väga napp enamus, võis seda kongressi  lugeda tolle aja suurimaks demokraatlikuks rahvaesinduseks. Oluline on täna siin ära märkida eestseisusesse kuulunuid: Kostel Gerndorf, Mati Hint, Lembit Koik, Marju Lauristin, Heinz Valk, Rein Veidemann, Edgar Savisaar – kõik nad on siiani vähemal või rohkemal määral nii avalikus elus kui ka poliitikas aktiivsed.

Kuid kui kauaks?

Noor põlvkond kasvab peale

Lisandub põlvkond arukaid ja Eestile parimat tulevikku tahtvaid inimesi. On oluline, et mäletataks ajalugu nii nagu see oli, mitte aga nõnda, nagu mõned “ajaloolased” seda enda madala mätta otsast näevad. Olles tutvunud erinevate ajalooallikatega, võin julgelt öelda, et mida rohkem infokohti, seda kirjumaks läheb käsitluste üldpilt.

Jah, võib leida küll üksikuid faktivigu, aga ka teravaid vastuolusid. Ise pean õigeks, et mõeldaks järele, missugust ajaloomälu tahetakse noorele põlvkonnale edasi anda. Ma ei ütle, et see käib ainult Rahvarinde tegevuse kohta. Laiemalt oleks vaja uurida ja selgitustööd teha kogu perioodi, aastate 1985–1995 kohta. Vähemalt mulle tundub, et too aeg on üks ähmasemaid Eesti ajaloos, alustades riigiettevõtete erastamisest ja kinnisvaratehingutest ning lõpetades poliitika ja Eesti välissuhetega.

 Rahvarindega liitusid julged inimesed

Tagasi tulles Rahvarinde kongressi juurde, julgen öelda, et kogunemine Linnahallis ja eestseisuse valimine oli alles algus. Siit algasid Rahvarinde organiseeritud püüdlused autonoomia saavutamiseks, mille kaudu hiljem jõuti ka iseseisvuseni. Pikad, kuid vajalikud kõned kongessil lisasid osalejatele jõudu ja motivatsiooni võidelda ühise eesmärgi nimel.

Näiteks juba oktoobris-novembris 1988 koguti Rahvarinde eestvedamisel ligi 800 000 allkirja liiduvabariikide õigusi veelgi vähendada üritava NSV Liidu seaduse eelnõu "Muudatustest ja täiendustest NSV Liidu konstitutsioonis" vastu. 23. augustil 1989 tehti teoks Balti kett, toimusid muudki ettevõtmised. Erinevaid aktsioone oli palju. Loodetavasti saab neist juba lähiajal põhjalikumalt lugeda Rein Ruutsoo Rahvarinde-teemalisest raamatust.

Julged inimesed liitusid Rahvarindega, teised jäid jätkuvalt EKP-sse, kolmandad triivisid hoopis välismaale, et mitte sattuda põlu alla. Üks rühmitus asutas oma liikumise – ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei).

Selline oli Eesti 20 aastat tagasi, siis, kui mina olin veel aastane. Ei tohi ära unustada neid tegusid, mida selle aja aktiivsed eestlased tegid, et saaksime praegu elada oma Eesti Vabariigis. Olgu nad siis Rahvarindesse, EKP-sse, ERSP-sse kuulunud või kartusest välismaale pagenud – tunnustada tuleks kõiki, kes olid abiks Eesti iseseisvuse taastamisel.

REGON RUUTMA, Rahvarinde kodulehe toimetaja

 Piltidel:

LINNAHALL TAHTIS LÕHKI MINNA: 1. oktoobril 1988 tuli Linnahalli ära mahutada üle 3000 Rahvarinde kongressi delegaadi ja ligi paar tuhat külalist ja asjaajajat ning tohutu hulk ajakirjanikke. Arhiivifoto

KASTEKANNUGA ÜHESUURUNE: Loo autor Regon Ruutma (sünd. 21. augustil 1987) oli Rahvarinde apogeeaastal selle seltskonna esindaja, kellele Eesti Vabariiki taasloodi.

UURIB AJALUGU: Tämane Tallinna Ülikooli teise kursuse sotsioloogiaüliõpilane Regon Ruutma on Rahvarinde kodulehe toimetaja..

Jaga |