Keskerakonna pensionipoliitika peab pensionärist lugu

SIIRI OVIIR,      14. aprill 2004


Veidi üle aasta tagasi kribi-sesid sulepead – uus võimule astuv valitsuskoalitsioon koos-tas koalitsioonilepingut. Valitsemise missiooniks kuulutati tervikvaade Eestile. Tõotati mitte vastandada majanduskasvu ja sotsiaalset õiglust ning kasutada maksumaksja raha ainult ettenähtud eesmärgil. Muidugi ei unustatud ka pensionäre – neile lubati uut pensionide indekseerimise süsteemi ja sellest tulenevat pensionide jätkuvat tõusu. Muidugi mitte suvalist näpuotsaga pensionide tõstmist valimiste eel, vaid ikka vastavalt sotsiaalmaksu laekumistele.
Kuidas lubadusi on täidetud? Aprillis 2003. aastal, kui lahkus valitsus, kuhu kuulus ka Keskerakond, oli keskmine vanaduspension 1975 krooni. Tõstsime pensione kolmeteistkümne valitsuses oldud kuu jooksul 355 krooni võrra. Veebruaris 2002. a oli see 1620 krooni.
Aprillis 2004. a on keskmine pension 2290 krooni, tõus aastaga 315 krooni. Praegune valitsus on lubanud tõsta pensione kolme aasta jooksul 1000 krooni võrra. Kui võrdleme meie valitsuse ajal toimunud vanaduspensioni tõusu – 355 krooni –, siis on jutu tulem sama. Nii et kiidelda pole praegusel valitsusel millegi enne-kuulmatuga, ammugi mitte suursaavutusega. Kiiduväärt on aga see, et siiski jätkatakse eelmise valitsuse poolt alustatud pensionide tõstmist. Mart Laari valitsuse ajal tõusis pension kolme aasta jooksul vaid 80 krooni.
Kuid … anti ju lubadus muuta pensionide indekseerimise valemit. See oleks ka põhjendatud, sest 2002. aasta, s.t esimene aasta, kui indeksee-rimise süsteemile üle mindi, näitas koheselt selle valemi puudulikkust. Aastaga jäi ju jääki 1,6 miljardit krooni pensionide maksmiseks kogutud rahast. Kui ma sotsiaalministrina selle küsimuse valitsuses üles tõstsin, jäin "hüüdjaks hääleks kõrbes". Rahandusministeeriumi mittetoetav seisukoht loeti minu ettepanekust vastuvõetavamaks.
Uus, Res Publica valitsus ei jätnud muidugi olukorda kasutamata ja kandis jäägist ligi 800 miljonit krooni kogumispensionidesse. Sellega vähendas ta veerandi võrra rahasummat, mida oleks tulnud kasutada tänaste eakate pensionide tõstmiseks.
Kas see aga oli õiglane? Kindlasti mitte. Kui 1991. aastal kehtestati 20-protsendiline sotsiaalmaksu osa riikliku pensionikindlustuse tarbeks, lepiti ju kõige kõrgemal seadus-andlikul tasemel kokku, et see raha kasutatakse eranditult riiklike pensionide (tänane I sammas) tarbeks.

1991. aastal kehtestatud pensionikindlustuse seadusesätete usus töötati ja maksti makse oma palgalt, oldi seadus-kuulekad. Kindlasti aitas see kaasa ka ümbrikupalkade vä-henemisele. Nüüd, pidades pensionipõlve, ollakse aga rängalt petetud.
Kas see on siis seaduslik tegevus? Kindlasti mitte. Tänase-ni kehtiva riikliku pensio-nikindlustuse seaduse 12. paragrahvi 3-s lõige sätestab, et seaduses käsitletava pensionikindlustuse sotsiaalmak-su osa määr on 20 protsenti.
Kuidas siis aga katta kogumispensionide tarbeks mine-va sotsiaalmaksu 4-protsendiline osa?
2001. aastal võeti vastu kogumispensionide seadus. Seaduse menetlemisel kinnitas ettekandjana esinenud tolleaegne rahandusminister Siim Kallas, et pensionäridele, kellel ei ole võimalust liituda kogumispensioniga (nn II sammas), liiga ei tehta. Ta kinnitas, et 4-protsendilise sot-siaalmaksu ülekanne korvatakse neile riigieelarve muudest vahenditest.
Ent millistest vahenditest siis seda lubatut teostatakse? Riigieelarve seaduse stabiliseerimisreservi sätestav 3. paragrahv annab õigustuse kasutada reservi kogunenud vahendeid strukturaalsete ümberkorralduste rahastamise tagamiseks.
Kui stabiliseerimise reserv loodi, siis just pensionireformi nende ümberkorralduste all silmas ka peeti. Täna aga püütakse see unustada. Täna tahab võim veenda end ja teisi, et tal pole ainult võim, vaid ka õigus.
Stabiliseerimisreservi on kogunenud üle seitsme miljardi krooni, raha on paigutatud välismaa pankadesse ja toetab seal välismaa majandust. Meie pensionär on aga teadagi kannatlik, veeretab kõhnukesi pensionikroone ja aeg-ajalt tuleb Toompea lossi ette võimumeestele lubadusi meelde tuletama. Äkki võetakse neid kuulda?
Riigikogu Keskfraktsioon pöördus möödunud aasta detsembris õigluse ja seaduslikkuse jaluleseadmiseks nii vabariigi presidendi kui õiguskantsleri poole. Paraku ei leidnud meie õiguslikud argumendid toetamist.
Pensionärid aga ei taha enam leppida seaduste eiramisega ja oma õiguste jalge alla tallamisega ning valmistavad ette kohtuteed.
Kahju, et meie oma Eesti riigis on asjad selliseks kujunenud. Ja häbi on ka.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)