Tagajärgedest räägime, põhjustest mitte

ENN MÄLGAND,      10. märts 2004

Meediakriitilisi tähelepanekuid

Meedia teeb mõrvarist superstaari. Superstaariks ei saa korralik ja töökas suure perekonna pea, eluvõitluses edu saavutanud tööinimene või Eestile kuulsust toonud teadlane. Ei. Staariks saavad mõrtsukad, vargad ja pätid. Nii kaugele oleme oma liberaalse moraalitusega jõudnud.

Pealispinnaline heietamine sotsiaalprobleemide ümber on väga iseloomulik võimukoridorides ilma tegevatele erakondadele. Nii Res Publica kui Reformierakond hoiavad piinliku agarusega distantsi enda ja näljaste olendite vahel. Rahva vaesemat osa kardetakse ja põlatakse ühtaegu. Paremerakondadega samas taktis astuvate meediaväljaannete üleolev ja pilkav suhtumine oma õigusi nõudvatesse inimgruppidesse on eelkõige kahjustanud põlastajaid. Ei saa ju kuidagi jätta reageerimata sellise väljendi nagu "sotsiaalporno" levitamisele meie meediaväljaannetes. Eesti Päevalehes tehakse seda suure sisemise rõõmu ja leidlikkusega, vt näiteks 6. veebruari lehes Priit Hõbemäe kirjutist. "Tänaseks on sotsiaalporno Eesti kirjutavas ja näitavas meedias mõnusalt kodunenud," kirjutab ta.

Meedia teeb mõrtsukast superstaari

Mis imesõna see sotsiaalporno siis on? Termini levitajate jutust selgub, et tegemist olevat Soomest siia rännanud oskussõnaga, mida algselt kasutati sealpool lahte teatud sorti dokumentaalfilmide kohta. Tänu sellele väljendile olevat Eestis saanud ühest "külmaverelisest mõrtsukast superstaar". Mõeldud on sarimõrvar Ustimenkot.
Mis see siis on? Tänu meediale tehakse (oletatavast) mõrtsukast superstaar! Superstaariks (sõna ise on hollywoodilikult tühine ja meie konteksti sobimatu) ei saa mitte korralik ja töökas suure perekonna pea, eluvõitluses edu saavutanud tööinimene või Eestile kuulsust toonud teadlane. Ei. Staariks saavad mõrtsukad, vargad ja pätid. Nii kaugele oleme oma liberaalse moraalitusega jõudnud.
Edasi loeme samast arvamusloost: "Sotsiaalporno eesmärk on pakkuda närvikõdi, emotsioone ja erutust õnnetute ja elus hätta sattunud inimeste viletsuse, häbi ja hädade üksikasjaliku kirjeldamise läbi. Ning selle haiglase uudishimu pealt kasu lõigata." (!?)
Raske on leida küünilisemat traktaati, millega küll fikseeritakse riigi sotsiaalse seisundi appikutsuv olukord, kuid ei puudutata sõnagagi põhjusi, miks suure osa eesti rahva seisukord trööstituks virelemiseks on kujunenud. Kellele närvikõdi on vaja? Milline on kirjutaja arvates see lugejaskond, kes õnnetute inimeste saatusest leiab enda tarvis "närvikõdi ja erutust"?

Rahvas jäetud saatuse hooleks

Tegemist saab olla vaid sügava kaastundega, mis tekitab kohe samas küsimuse: missugustel põhjustel on väga suur osa eesti rahvast jäetud saatuse ja minnalaskmise hooleks? Kust tuleks otsida süüdlasi?
Kuid parempoolitsev, rahatuusasid teeniv meedia selliseid küsimusi ei esita. Vähe sellest, meedia on asunud ise sellise olukorra tekitajate poolele, kasutades trükisõna ja teleekraani hätta ja viletsusse tõugatud rahvahulga eluolu kirjeldamiseks viisil, mida ei saa nimetada teisiti kui mõnitamine ja alandamine.
Seejuures olevat meedia "sunnitud täitma terveid lehekülgi räiguste detailsete kirjeldustega". Väga kummaline ja irriteeriv seisukoht. Pole kahtlust, et seda kõike tehakse oma välis- ja kodumaiste peremeeste käsul, väljaande kasumi kogumise nimel, apelleerides silmakirjalikult nn lugeja huvidele. Kollase meedia skematism ja ülesupitatud kõmulood ei ole enam ammu tõsisema lugeja-vaataja meelispalad. Suur osa inimestest ootab ajakirjanduselt arukaid, uutest ideedest ja tulevikusuundumustest kantud lugusid, mis mõtlevat inimest elus edasi aitaksid.

Teelahkmel valime suuna

Jaan Kaplinski algatatud liikumine "Eesti teelahkmel" sekkus tõsiselt Eestis valitsevasse murettekitavasse sotsiaalsesse kriisi. Koalitsiooniparteide näiline enesekindlus ja eksimatus ei saa jääda püsima igavesti.
"Sellise enesekindluse on neile (parempoolsetele jõududele - E.M.) andnud vasakpoolse mõtte ja aktiivsuse nõrkus meie poliitikas ning avalikus sõnas…" on Kaplinski pöördumises kirjas, millele andis oma toetuse tuhatkond inimest.
Sotsiaalsete küsimuste päevakorras hoidmine ei vii iseenesest rahva elujärge edasi. Edu võib saavutada ikka vaid laial ühisrindel, kõigi vasakjõudude koondamisega. Teelahkmel tuleb ju valida edasine liikumissuund.

Kollase meedia skematism ja ülesupitatud kõmulood ei ole enam ammu tõsisema lugeja-vaataja meelispalad. Suur osa inimestest ootab ajakirjanduselt arukaid, uutest ideedest ja tulevikusuundumustest kantud lugusid, mis mõtlevat inimest elus edasi aitaksid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)