Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Erakond ei saa olla vangla eluaegsetele

PEETER ERNITS,      12. aprill 2017

Kesknädal avaldab alljärgnevalt lõike Tartumaa piirkonna esimehe ja Riigikogu liikme Peeter Ernitsa märtsikuisest aruandekõnest Keskerakonna Tartumaa piirkonna konverentsil.

 

 

Head erakonnakaaslased, sõbrad ja mõttekaaslased!

Aasta tagasi lubasin siinsamas, Keskerakonna Tartumaa konverentsil, et meil kõigil peab olema erakonnas hea olla. Me peame tundma end ühise perena. Selle saavutamiseks peame kõigepealt erakonnasiseselt lähemalt tuttavaks saama ja hakkama koos üritusi korraldama. Et info peab hakkama takistusteta liikuma maakonna eri piirkondade ja Toompea vahel. Minu jaoks on eelmisest konverentsist möödunud aeg lennanud.

Meie ridades on täna 524 liiget ja me oleme vastu võtnud 49 uut liiget. Sellega oleme Keskerakonna 27 piirkonna hulgas esimeste seas. Kuigi Tartumaa on liikmete arvult 15 maakonnast kaheksas, oleme nende seas viimase aastaga KÕIGE KIIREMINI kasvav piirkond.

Koos meiega kuuluvad juhtgruppi Viljandi- ja Võrumaa. Tihedalt on juhtgrupi kannul Lääne-Virumaa ja Valgamaa, sabaotsas on aga Ida-Virumaa, Järvamaa, Raplamaa, Põlvamaa, Saaremaa ja Läänemaa. Seega pole õige väita, et Keskerakond kasvab eeskätt valdavalt venekeelsetes piirkondades. Meie erakond kasvab eriti jõudsalt just Lõuna-Eestis; viiest Lõuna-Eesti maakonnast lausa neljas.

Oleme püüdnud jõuda piirkonna iga inimeseni. See on olnud keeruline ja vaevaline. Suur osa hingekirjas olevatest erakonnaliikmetest ei osale erakonna töös; seejuures pole osalenud juba aastaid.

Paljud noored elavad ja töötavad välismaal. „Andke andeks, aga ma käin ainult korra aastas Eestis, kui sedagi, väga vabandan, aga ei saa,“ kirjutab Soomest meie liige Heinar.

Hullem on Priidu, Rasmuse, Aleksei jt. näide, kus erakonna liikmed ühendust ei võta, aga erakonnast välja ka ei astu.

Paljud eakad liikmed tunnistavad, et nad on erakonnale koormaks ja erakonnal neist mingit kasu pole, ning oleksid nõus välja astuma, kuid inimlikult poleks see ilus. „Ma olen 89-aastane ja kasutu,“ tunnistab noorusliku häälega Rutt.

Meie ridades on ka hulk inimesi, kes tahaksid erakonnast välja astuda, aga pole saanud. Tiit on proovinud viimase kümne aasta jooksul kolmel korral lahkuda, kuid edutult. Peale 2011. aastat, kui muutus võimalikuks ka interneti kaudu erakonnast välja astuda, proovis Tiit ka seda võimalust, kuid arvuti jooksis kinni, ja mees on käega löönud.

Meie ridades on ka salaliikmeid. Erakonna juhatus on võtnud Helga, Jevgeni, Maxi, Vjatsheslavi juba 2008. aastal vastu, 2009. aastal võeti vastu Toivo ja Indo, 2010. aastal Viljari, kuid paraku pole nad tänaseni riiklikku registrisse kantud. „Kui isikut ei ole registri juures olevas erakonna liikmete nimekirjas, ei ole ta erakonna liige,“ on öelnud Justiitsministeeriumi asekantsler Marko Aavik. Samal ajal pole erakonna büroos dokumente, kust nähtuks, et sel ja sel kuupäeval on see ja see inimene erakonda vastu võetud. On üksnes kuivad arvud selle kohta, mitu inimest vastu võeti.

Miks ma kõigest sellest räägin: aga selleks, et mitteaktiivsed liikmed loovad kvoorumi suuruse. Kui niipalju inimesi konverentsil ei osale, tuleb laiali minna ja paari nädala pärast uuesti kokku tulla. Alati on meeldiv häid inimesi näha, aga see tekitab aja- ja rahakulu. Uhke on öelda, et meie erakond on Eestis kõige suurem ja meil on varsti 15 000 liiget. Aga tegelikult me ju petame ennast. Ka kõik teised erakonnad petavad ennast ja teisi.

Erakond ei saa olla vangla eluaegsetele. Erakond on mõttekaaslaste vabatahtlik ühendus, niisuguste inimeste kogum, kellel on ideaalid ja kes tahaksid midagi ka ära teha.

Miks me teeme ise oma elu raskeks? – küsin ma.

 



Viimati muudetud: 12.04.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail