In memoriam – ÜLO TOOTSEN. 13.06.1933–13.03.2006

22. märts 2006


Avaldame ajakirjaniku ja poliitiku Ülo Tootseni omakäeliselt kirja pandud elulookirjelduse, kus ta meenutab kõike seda, mis oli kõige enam hinges ja südamel.

Olen sündinud Võrumaal Varstu vallas Paganamaa lähistel 13. juunil 1933. aastal.
Koolitarkust olen saanud Rõuge koolis, Võru I Keskkoolis ja Tartu Riiklikus Ülikoolis, mille lõpetamise järele pidin olema küps bioloog.
Tegelikku elutarkust aga olen kogunud enam kui neljakümne aasta jooksul

Eesti Televisioonis

töötades ja ajalehtede korrespondendina ning väljaandjana tegutsedes. Just ajakirjanikutöö on mul võimaldanud näha maailma maid ja rahvaid ning jõuda tõdemuseni, et ei ole häid ega halbu rahvusi, küll aga häid ja halbu inimesi. On ettevõtlikke ja saamatuid inimesi, on neid, kes kogu aeg virisevad ja pole millegagi rahul, ning on neid, kes kõige kiuste otsivad elus edasiminekuvõimalusi ja neid ka leiavad.
On neidki, kes tõeliselt vajavad abi ja toetust. Pole midagi kosutavamat, kui raskel hetkel ulatatud sõbrakäsi, ning pole midagi meeldivamat, kui suudad ise olla selle käe ulataja. Selleks viimaseks rolliks on mulle töö Riigikogus andnud mitmeid rahuldust pakkuvaid võimalusi küll seaduste tegemisele kaasaaitamisel, küll paljude inimeste isiklikke probleeme lahendades. Kui tõele au anda, võttis viimane osa minu saadikutööst ehk kõige rohkem vaeva ja nõudis probleemidesse süvenemist, olles samal ajal veendumuste baasiks oma arvamuse kujundamisel ühe või teise seaduseelnõu kohta.

Oma veendumuselt

olen Eesti Keskerakonna poliitika ja programmi pooldaja ning neid põhimõtteid järgides usun kõige rohkem ära teha meie riigi tuleviku heaks. Ei saa lisamata jätta, et põlise võrumaalasena on mulle muidugi kõige südamelähedasem Kagu-Eesti, aga üldse kõigi maapiirkondade areng põhimõttel: Eestimaa on nii väike, et siin ei tohiks olla ühtegi mahajäänud kanti. Et kaoks mõiste ääremaa.

Minu hobidest

Kunagi, väga palju aastaid tagasi hakkas mulle meeldima üks vene geograafi Nikolai Przhevalski sentents: „Ja veel on elu ilus sellepärast, et saab rännata!"
See oli otsekui mu enda mõte, mida ma polnud osanud sõnadesse panna.
Jah, rändamine on tõesti mu suurimaid huvisid, ning kui aeg ja raha võimaldaksid, veedaksin kogu oma elu rännates. Ma ei tea küll oma esivanemate seas ühtegi mustlast ega nomaadi olevat, ometi… Ahjaa! Mu vanaisa Karl pidas omal ajal tõesti väikestviisi rändkaupmehe, tollases kõnepruugis – harjuski ametit. Äkki sealt?

Omajagu õhutust andsid selleks mu õpingupäevad ülikoolis:

bioloogiatudengina olid meil alati suvepraktikumid Eestimaa erinevais paigus, ihtüoloogide grupiga aga sai läbi käidud suurem osa meie järvi, püütud ja uuritud sealseid kalu ja muid vee-elanikke. Olid toredad päevad, ööd muidugi ka.

Ekspeditsioonil

Ja kohe varsti pärast ülikooli lõpetamist, kuuekümnendate alguses, tegin kaasa ühe tollal moes olnud ettevõtmise – noorte teadlaste ekspeditsiooni. Koos poole tosina kaaslasega tegime retke Jakuutiasse, Liidu külmapooluse Oimjakoni lähedale Vorota järve äärde, kus ühe seal varem käinud grupi kinnitusel pidavat elama üks tundmatu suur vee-elukas, midagi Loch Nessi koletise taolist. Rändasime Oimjakonist tolle järve äärde jalgsi ja ratsahobustega läbi metsatundra. Oli südasuvi, suurte sääskede ja suure palavuse aeg. Järved olid sõna otseses mõttes paksult kalu täis, tolle mitmekümne meetri sügavuse järve vesi aga jääkülm. Uitasime mööda tundrat, püüdsime kalu. Akvalangistid uurisid järve. Küll nägid nad tohutusuuri lutsukalu, aga ei ühtegi koletist. Tollest retkest sai koos ülikoolikaaslase, tänaseks manalamehe Lembit Suuressaarega kahasse kirjutatud raamat "Kuradijahil". Kinnitan, et see on huvitav lugeda, küsige raamatukogust, kui kodus ei juhtu olema.
Omal ajal said ajakirjanikuna läbi käidud kõik liiduvabariigid, Kesk-Aasiast Põhja-Jäämereni.
ks suuremaid retki, põhimõtteliselt tollase N Liidu riigipiiri järgides, sai tehtud koos vend Toivoga ümber kogu Liidu. Kokku 35 000 kilomeetrit 150 päevaga. Põhimõtteliselt oli see n.ö pöidlaküüdi-meetodil, kuigi sõidetud sai ka lennukite, rongide, kõikvõimalike autode ja laevadega. Teoks sai see 1968. aastal. Ka selle reisi muljed on kahasse vennaga talletatud raamatusse "Maa ja mere peal", mis ilmus 1970. aastal.

Elu ratastel

Kõige rohkem on mind aga võlunud suur Siberimaa. 1976. aastal sai teoks seni esimene ja ainus eestlaste autoretk Tallinnast Vladivostokki. Sõitsime ainult autoga, välja arvatud mõnesaja-kilomeetrine lõik Tshitaast Birobidzhani, sest selles vahemikus autoteed lihtsalt pole. See oli kolme Eesti TV ajakirjaniku (mina, Tõnu Kalle ja Rein Nurk) meeletu ettevõtmine – sõita vana, kapitaalremondist tulnud nn Vene villisega maha üle 21 000 kilomeetri! Sellest pajatasi omal ajal 21 telesaadet, teel olles – üle viie kuu – sai pidevalt saadetud televisiooni reisireportaazhe. Kuigi aega on palju mööda läinud, üritame koos Reinuga tollased päevikuread kõvade kaante vahele saada. Miks just alles nüüd? Aga ehk on just nüüd, mil igale poole mujale peale Venemaa hõlbus pääseda, noorel põlvkonnal huvitav teada saada, mida tollane suur Liit endast tegelikult kujutas.
Olen olnud Siberi tee-ehitajate juures Lääne-Siberis Surgutis, kus meie mehed ehitasid betoonplaatidest autoteid naftamaardlate juurde. See oli aastail 1982-1983. Ka sellest on ilmunud raamat – "Tee nafta juurde".

Ajakirjanikuamet on võimaldanud mul läbi sõita kogu omaaegse suurehituse Baikali-Amuuri raudteemagistraali, Baikalist kuni Vaikse ookeanini. Olen olnud meie ehitajate juures, kuulsas Enn Leissoni komsomolibrigaadis, näinud nende tööd, vaeva ja viletsust, aga ka tõelist romantikat. Küll tahaks praegu näha, mis on sellest ülireklaamitud suurehitusest saanud? Kas seal täna üldse rongid liiguvad? Aga see soov jääb paraku küll vist ainult unistuseks… Minul sellest kirjapandud mälestusi pole, aga soovitan soojalt lugeda Enn Leissoni raamatukest "Relsid taigas".
Rändamisest ma aga väsinud pole. Kui jumal elupäevi ja juhus võimalusi annab, siis – esimesel võimalusel jälle teele!

/Ülo Tootseni maised rännakud said 13. märtsil otsa – ta siirdus Toonela teele. Mälestame teda kui head sõpra ja südamlikku mõttekaaslast meie ühiselt käidud teedelt./


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)