Eesti rahvastikuprobleemi lahendamisest

Kuidas tagada, et eestlaste arvukus Eestimaal ei väheneks, vaid kasvaks. Sest Eestimaa looduskeskkond ja maavarad võimaldaks rahvaarvu mõistlikus tempos mitmekordistada. Lahenduseks ei saa olla valitsuse plaan Eestimaa territooriumi vähendada välismaalastele mahamüümisega ega Tartu rahulepinguga määratud piiridest loobumine.

Rahvaarvu ei kasvata ühe ega paari aastaga.

Meil on hea kogemus lähiminevikust, aga minevikukogemus on täppisteadus, mis peab jõudma iga inimeseni. Peaminister ja president kaasa arvatud. Eesti rahva sotsialistlik arengutee ENSV päevil korvas kõik sõjajärgsed inimkaotused umbes 40 aastaga ja viimane kümme aastat andis eestlaskonna tugeva juurdekasvu.

Kapitalismi restaureerimine uues Eesti Vabariigis aga viis rahvaarvu järsule langusele, sest rahva materiaalne ja sotsiaalne kindlustatus iga aastaga halvenes ning naised ei riskinud enam lapsi saada. Lootusetus kestab senini ja ikka süveneb. Lisandunud on massiline väljaränne - põgenetakse vaesusest. Riigipoolse lastetoetusega ei saa söönuks isegi kass. Paljulapseliste perede olukord halveneb iga aastaga kõrge inflatsiooni ja hinnatõusude tõttu. Näljas ja vaesuses kasvanud laste tulevik on tume.

Hädasti on vaja riigireformi,

mis taastaks rahvuse väärikuse ja tulevikukindluse. Pole väärikust rahval, kes kerjab toitu, riietub Euroopa äravisatud või kantud kaltsudesse ja peab luksuseks vanade autode omamist. Kui Euroopa Liidu seadusandlus sellist pööret ei luba, siis tuleb EL-ist lahkuda, taastada riigi sõltumatus ja rahvusvahelise kohtu kaudu nõuda kompensatsiooni meie ENSV-aegse majanduse laostamise, laastamise ja hävitamise eest, samuti ka ebaausa konkurentsi pealesurumise eest. Ebaaus konkurents jätkub senini ja pole lootustki, et see kaoks. On häbiväärne, et sajandeid kestnud tugev põllundus- ja karjakasvatusmaa ei toida ära isegi EV ajal veerandi võrra kahanenud elanikkonda. Lapsed ja vanurid on kas näljas või virelevad toimetulekupiiril. Uskumatu, et meie riik kerjab häda(nälja)abi EL-ist! Investeeringud majandusse on nn projektipõhised, õigemini, kerjatud EL-ist. Lisaks peame ülal pidama projektikirjutajate armeed ja investeeringurahade kasutamise kontrolli arvukaid ametnikke.

Tuleviku rahvastikupoliitika tuleb juba nüüd paika panna.

Kõik algab ning lõpeb pensionisüsteemi ja lastetoetustega. Milleks maksta riigipensioni lasteta inimestele, kui nad eluajal pole maksnud lastetusmaksu? Korjaku ja talletagu endale pension omateenitud palgast, aga ärgu lootku paljulapselise pere laste tööle! Ammu on teada, et ühe lapse üleskasvatamise kulu on umbes võrdne ühepereelamu ehitamisega. Lastetutel pole tavaliselt ette näidata sündimata laste arvel elamuid ja kinnisvara; enamik neist saab kiidelda rohkelt tarbitud ühiskondlike hüvedega ja välisreisidega sooja päikese alla.

Rahvale annab kindlustunde arvukas järelpõlv

ja toodetud väärtuste võrdne jaotumine kõigi laste vahel. Võrdsus peab kehtima kõigi laste suhtes, olenemata vanemate materiaalsest seisundist. Koolivorm ja tasuta õppevahendid teevad hariduse andmise odavamaks lastevanemate jaoks ning suruvad lapsed võrdsuse raamidesse. Iiveldama ajavad nüüdisaegsed ponnistused lapsi eristada riietuse ja kaunistamise kaudu, aga mitte teadmiste põhjal; lastelgi kujuneb soov eristuda vastavalt vanemate rahakoti paksusele. Lapsed tuleks suruda demokraatia raamidesse ka koolivägivalla ohjeldamiseks.

Kordan: rahvuse päästmiseks on vajalik korrastada pensionisüsteem, tagada töötajate (emade ja isade) materiaalne kindlustatus. Kui vähelapselised või lastetud, samuti samasooliste kooselupaarid tahavad olla riikliku pensionisüsteemi osalised, tuleb neil tasuda lastetusmaksu kogu tööaja ja pensionipõlve ajal.

Maamees

(Kirjasaatnu isik on toimetusele teada.)

Jaga |