Nädala juubilar Luule Komissarov 65

Jüri Paet,      08. august 2007


Eesti vanasõna ütleb, et naisel on seitse vanuseiga: laps, tüdruk; noor naine; noor naine; noor naine; noor naine ja noorepoolne naine. Kuhu neist variantidest võiks paigutada naisterahva, kellel täitub 11. augustil 65 aastat? Kui vanusele lisada ka nimi Luule Komissarov, peaks pilt selge olema: ta on noor naine.

Kas kujutaksite ette, et mingil kontserdil teadustatakse, et teile esineb tshellol Luule Komissarov? Tundub justkui võõrana, kuid mitte päris. Luule on sinasõprust teinud nii kitarri- kui ka tshellomänguga, rääkimata laulmisest ansamblis ja ka solistina. Et sünnipäevalaps laulda oskab, seda võin oma kogemustest öelda. Kui Luule on veidi ülevamas meeleolus (võin 100 protsenti kindel olla), hakkab peagi kõlama laul "Rohelised niidud", mida juubilar enesekindlusega esitab.

Lihula koolis, kus Luule Komissarov oma haridusteed alustas, tegutses näitering. Näiteringis osalemine oli Luulele aga niivõrd vastukarva, et proovipäevadel puges ta pööningule peitu ja palus emal öelda, et teda pole kodus. Mõistagi, mis kometimängimine see olgu, kui neiu soov oli saada hoopiski hambaarstiks. Tartu Ülikoolis suutsid aga sisseastumiseksamid tõestada, et Luulel tuleb õpingute jätkamiseks leida mõni sobilikum kõrgkool.
Oli aasta 1961, kui Luule Komissarov pidi Konservatooriumi Lavakunstikateedri sisseastumiskatsetel Voldemar Pansole mängima hakklihamasinat. Kas oleks Lihula neiu võinud seda arvata, et hiljem tuleb tal endal mitmeid ja mitmeid kordi "hakklihamasinast" läbi käia? Just kollane ajakirjandus on täitnud nn hakklihamasina rolli, mis on Luule elu peensusteni läbi hakkinud.

Diplomeeritud näitlejannana tundis end alguses veidi imelikult – pakutavates rollides tuli kehastada üksnes poisse. Oli see prints "Lumekuningannas" või paha poiss Petka, kuid mitte mingil juhul õrnema soo esindaja. Õnneks asi nii kaugele ei läinud, et hilisemal perioodil oleks Luule pidanud mängima Tshapaid või Leninit. Mikk Mikiveril oli naiste peale silma ja nii saigi Luulest "Libahundi" Tiina.

Nüüdseks ei jõua neid naiste nimesid üles lugedagi, keda Luule on mänginud. Luule Komissarov toimib magnetina nii teatrilaval, huumoriõhtutel kui ka televisioonis esinedes. Teda tuntakse ja armastatakse. 1983. aastal sai temast ENSV teeneline kunstnik; 2001. aastal valis rahvas ta "Rahva Matsiks", 2003. aastal sai Valgetähe 4. klassi ordeni ja ka Oskar Lutsu nimelise huumoripreemia. Võiks ju arvata, et nüüd, kus Luulel on lisaks tiitlitele ka pensionipilet taskus, võiks ta rahulikult kodus istuda ja kududa. Aga võta näpust. Ikka ja jälle võib ajalehereklaamist lugeda, kus armastatud näitlejanna rahva ette astub. Muidugi veel osalemine teleseriaalis "Õnne 13", kus on ta mänginud juba üle 10 aasta.

Luule Komissarovi kodu on Viljandis Paala järve ääres. Et veekogu lausa käe-jala juures asub, ei lase Luule sinna konnade kudemiskohta tekkida, vaid sulpsatab koos oma sõbrannadega vette. Nii iga päeva hommikul kella poole kaheksast. Ainult järvele tekkiv jää sunnib ujumistrikood mõneks ajaks nagisse riputama, et kevadel uuesti alustada.

Kahju, et üks potentsiaalne hambaarst läks kaduma, kuid seda suurem rõõm on tõdeda, et meil on nüüd suurepärane näitlejanna Luule Komissarov ehk omadele lihtsalt Lull.
Tugev kallistus sulle!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)