Valimistest tuleb õppida

ETV saates „Vabariigi kodanikud" väideti, et Läti ja Rootsi eeskujul otsustas eestlane jätkata parempoolse valitsusega. Läti kohta võib-olla see kehtib, ent Rootsis, Hollandis, Belgias ja Saksamaal on paremtsentristlikud valitsused. Aga see on hoopis midagi muud, kui meie parempoolne valitsus. Nendes riikides toimib jõukamate kodanike sotsiaalne solidaarsus vaesema elanikkonna suhtes, seda ka läbi astmelise tulumaksu. Meil aga tõmbas Mart Laar oma valimisreklaamis astmelisele tulumaksule punasega risti. Kuid vaesele töötule valijale läks see reklaam peale, ning ta laulab Laarile selle eest hosiannat!? Umbes nii: vaat kui vapper mees see meie Mart - julges Edgari maha kriipsutada! Kas meie lihtsameelne ja vagur leplik valija saab kunagi nii targaks, et hakkab vahet tegema valitsemismängureeglitel, mis muudavad rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks, ning seadustel, mis allapoole toimetulekupiiri jääjate sotsiaalset turvalisust veidigi leevendaks? Rikaste ja vaeste vahelise kuristiku suuruselt oleme Euroopas "austaval esikohal". Kahjuks on meie seas palju neidki, kes kiidavad: ega ma kade ole nende peale, kes on rikkad, mina, puruvaene, ikka valin neid. Mõisatallis 700 aastat peksa saanutena ja esimese öö õiguse mõisahärrale loovutanutena oleme ära  taltsutatud - kuumaverelisem rahvas tõusnuks sellesarnases olukorras ammu üles... Tõhusalt toimivad ametiühingud Eestis puuduvad, seadused võetakse meil vastu peamiselt sellised, mis vaid rikkaid ja ilusaid soosivad...

„Vabariigi kodanikes" küsiti: mitu erakonda oleks meie väikeses riigis optimaalne - 2, 4 või 14? (Õige vastus olevat professor Taagepera järgi ruutjuur 20-st, ehk siis neli koma millegagi.) Kunagi oli vist tõesti 14 erakonda, kuid siis hakkas neid tasapisi ära pudenema: kadusid kuningriiklased ja koonderakondlased, ERSP sulandus Isamaaliitu, mõõdukatest said sotsid, Res Publica ja Isamaaliit sulandusid IRL-ks. Edasi läks võitlus kohtade pärast Riigikogus aina ägedamaks.

Vasaktsentristlik Keskerakond (KE) oli parempoolsetele pinnuks silmas juba alates Eesti Komitee aegadest ja see vastasseis vaid süvenes. Kuni KE püsis nurkasurutuna üksinda, olid parempoolsed rahul. Vahendeid valimata tehti kõik, et selline olukord kestaks, sest see andis vastastele pidevalt võimaluse väita, et KE ei suuda teistega koostööd teha. Kui tekkis olukord, kus KE otsustas nurgast välja ronida ja sõlmis Rahvaliiduga (RL) enne viimaseid presidendivalimisi KE-RA lepingu, ajas see parempoolsed tagajalgadele ja vahendeid valimata asuti seda koostööd nurjama. Mõeldi välja „kadriorgia" laimulavastus ja psüühiline terror president Rüütli vastu jne.

Järgnev on küll vaid minu isiklik arvamus. Kaldun uskuma, et nagu esimeste presidendivalimiste aegu võeti vastu spetsiaalselt seadus, mis välistas Arnold Rüütli presidendiks saamist, siis nüüd murti pead selle nimel, kuidas RL nullida. Selleks võidi spetsiaalselt Kranichi eestkostel vastu võtta nii lõtvade mängureeglitega maadevahetuse seadus, kus kõik vahetasid maid, kaasa arvatud Kranich ise, kuid selle vahega, et  seadusetegijad oskasid  karisid vältida, teistele aga pakuti „vaba tegutsemist" - põhimõttel, et küll mõni lihtsameelne konksu  alla neelab... Edasi läkski juba libedamalt, mis päädis nüüd RL väljalangemisega Riigikogust. Eesmärk pühendas abinõu.

Roheliste väljalangemine oli loogiline jätk, sest kui kogu maailmas rohelised paiknevad maailmavaateliselt vasaktiival, siis meie Strandberg on parempoolne ja lisaks veel müüs end meie parempoolsele vähemusvalitsusele kaalukeeleks. Karistus oligi kerge tulema.

Ja mitu parteid ikkagi oma väikeriigile lähitulevikus saame? Vastus saab olla - kaks. Reform ja IRL on praktiliselt juba üks partei - sama maailmavaatega parempoolne erakond, puudu on vaid allkirjad ühinemislepingul. Opositsioonilised vasaktsentristlikud KE ja sotsiaaldemokraadid (SD) on samuti enamuses kattuva sotsiaalse turvalisuse maailmavaatega - ainsaks tõsiseks takistuseks on esimeeste isikutevahelised vastuolud. Kui Sven Mikser ja Edgar Savisaar suudavad  vastasseisu ületada ja teineteisele käe ulatada, siis olemegi jõudnud USA Kongressi mudelini - paremtsentristlikud vabariiklased ja vasaktsentristlikud demokraadid. Sõnades on Eesti küll kaheparteisüsteemi vastu, samas aga, väiksemaid konkurente üle parda heites, ongi meist saamas kaheparteiline riik- kord Vestman peal, kord Piibeleht...

KE valimistulemused maapiirkondades tulid tõesti alla arvestust. Üks põhjus - paremerakondade väga räige, kuid samas targalt ja kavalalt lavastatud KE-vastane propaganda. Ilma ühegi süüdimõistva otsuse või tõestuseta -  nii oligi kavalam! - süüdistus lennutati õhku, ja sinna ta jäeti - lihtsameelsele ja kergeusklikule valijale läks see PR-trikk („mõjuagendi" kirikuskandaal) hästi peale.

KE "suutmatusest" koostööd teha lavastati näide Tallinna volikogu koalitsioonis: kui hakati märkama, et Savisaare KE suudabki koostööd hästi teha Pihli SD-ga, läks paremparteide kontorites-tagakambrites taas ärevaks - päevapealt anti nii säravale ja muidu nii koostööaltile Katrin Saksale käsk leida põhjus või ettekääne, astuda linnavolikogu aseesimehe kohalt tagasi, et ajada koalitsioon lõhki.

Usun, et Pihliga eesotsas poleks SD edu valimistel väiksem olnud, pigem vastupidi. SD seekordse suure edu üks saladusi oli muidugi ka see, et enamus RL-ist lahkujaid suundus SD-sse, vähem KE-sse.

Edgar Savisaar tegi ajalugu kõigi aegade rekordhäältesaagiga. Palju õnne! Selle on ta auga välja teeninud oma üle 20-aastase järjepideva eestlaste, eestluse ja Eesti jätkusuutlikkuse eest seismisega. Tänu Savisaare rahumeelsele integratsioonipoliitikale ja lõimumisele eestivenelastega langeb ära vajadus suure vene erakonna tekkeks Eestis. Väikesele Eestile pole vaja  Ulsteri-sarnaseid vaenutsevaid vastasseise. Neile aga, kes väidavad, et Savisaar olla võitnud eestivenelaste häältega, väidan vastu: Savisaar võitis 100% Eesti Vabariigi kodanike häältega!

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |