Jätsime oma riigi Saatana meelevalla alla

Oodates oma poliitilistelt eeskõnelejatelt Tarkuse Sõnumit, oleme pidanud pettuma. Sest sõnumit pole. Kuninga narridena ei saa me hinnata isegi nende narrust ja alastiolekut, sest oleme nad ju ise endile loonud.

Totter turumajanduslik tee

Me peame tänaseni tänama taevast isa, kes andis meile tänase iseolemise õiguse ja võimaluse, et paluda temalt tarkust ja abi oma riigi ülesehitamisel siin Maarjamaa pinnal, mille me aga rahvana/riigina oleme ära põlanud, jättes ta justkui saatana meelevalla alla.

Saatana abiga oleme valinud oma riigile turumajanduse, liberaalsuse, vabariikluse ja pseudodemokraatia totra tee, kus keegi meist enam ei mõtle ega vastuta. Saame nüüd käituda karjana, kellel paraku tark karjane puudub! Tänase loomastunud inimkarjana käitudes ei tea ega tahagi me enam midagi teada moraalist, usust, tõest, õigusest ja õiglusest, jumalast ega kuradist.

Saatana kaastöölistena mängime oma rolli kasiinoaktsiate omanikest riigikogulastena, ministritena, ametnikekambana, oligarhidena, kohtumõistjatena, prostitutsiooni- ja korruptsioonivahendajatena ning riigivarastena, menetledes ja tõlgendades Põhiseaduse mõtte ja teoga vastuolus olevaid seadusi, mille eesmärkideks olid ja on seadusetus, ahnus, ebaõiglus, rumalus, kadedus ja hoolimatus.

Saatana targal juhtimisel arendame riiklikult edasi nn aidsinduse testimist, narkomaanlust, mölaklust, tava- ja roolijoodiklust, surmanuhtluse keelamist, homoõiguslust, vabaabielundust, e-stumist, prügitootmist, lesbiarmastust, truudusetust, seksindust, autust, kuritegevust, õllesummerlust, autohullust, enese ja teiste tapmist, prostitutsioonindust, arstiabitust, superstaarindust, idioodistumist, kodutust, sundüürnikustumist, abordindust, kultuuritust, koerasitutamist, liiklussuremist, retside /röövlite meelelahutuse ja elutingimuste parandamist.

Inimlikult arendame valetamist ja varastamist, pensionide ja emapalkade ebaõiglustamist ning ahnuse suurendamist. Teeme seda kõike tänaste ahnurite tegutsemise taustal, kelle hulgas pole ei riigimehi ega -naisi, et kaitsta meid iseenese rumaluse, ükskõiksuse, tuimuse ja mõistmatuse eest.

Miks peame lollust tarkuseks?

Kas oskame tajuda ja mõista meie ümber toimuvat? Kas saame jätkuvalt jätkata luikede, haugide ja vähkidena, lootes iseenese lollusele ja kilplusele? Kas kardame ikka veel ühte inimest – türanni või monarhi –, kartmata aga iseennast oma nn demokraatlikus kõikelubatavuses, millest pole meil kuhugi põgeneda omaenese mõttetuse, informeerituse, reklaaminduse, internetinduse ja televisiooninduse eest, et kaitsta omaeneste tühje ja egoistlikke päid oma mõtlematuse eest ja sellesama abil? Kas peame tänast haritud lollust tarkuseks? Kas vajame üldse veel seda tarkust, mida Saatan meile ei soovita?

Albert Einsteini mõtet inimliku rumaluse igavikulisusest ja tarkuse puudumise konstantsusest tuleb keiser Tiberiuse arvates mõista mõtleja tarkusena, mida jagub miljonist vaid ühele meist – meie tänaste tühjade ja egoistlike peade hulgas!

Me ei tea ju täna enam seda, kust algavad ja kus lõpevad mõisted kultuurist, kultuuritusest, haridusest, tarkusest, tõest, seadustest , õigusest ja õiglusest. Me käsitame arvamusena sõnakesi-mõttekesi ajakirjandusliku targutuse või sõnademulina taustal. Seal puuduvad igasugused teadmised ja mõtted. Ehk, gräzinlikult tõlgendades, „me ei peagi enam ise midagi teadma!“ (sest meil on informatsioon, internet ja advokaadid!).

Georg Ots oleks täna abitu

Mõistes tänase ajastu „erilisust“ muusikas, kultuuris, kunstis, peame tunnistama omaaegse suurloojast sõnumitooja Georg Otsa täielikku abitust, et tänaste mikrofonilauljate kombel imikuhäälselt määgida, möriseda, rögiseda või kiljuda, korrates sõnumiteta ja mõteteta fraase. Georg Ots jääks selgelt hätta, kui peaks hindama või mõistma tänaste „spetsialistide“-saatejuhtide rolle tänase kuulaja/vaataja kultuurilis-muusikalisel kasvatamisel, õpetamisel, harimisel eestlaslikus rumalustele avatud maailmas, kus miski pole püha ja miski pole keelatud. Meil pole enam vähimatki ettekujutust vokaalkultuurist ega laulmisest kui inimhääle ilust, laulu ja laulmise mõttest. Kuuleme vaid mõttetusi, kus puuduvad nii sõnad kui ka mõtted!

„Lauljatena“ ei tea me enam vähimatki häälekoolist ega laulukoolitusest, diafragmast, hingamisest, häälepaeltest, kõri-kurgu-neelu-suulae asendist ega obertoonidest; ei lauluõpetaja ega -õpilasena. Me ei oska mõista ega hinnata ennast oma kultuurituses ja vaimses puudulikkuses halva ingliskeelse sõnadevulina sees, kus labaselt „meelt lahutatakse“. Estonia kontserdisaalis Sõnumitoojana inimhääle ilu mikrofone kasutamata kuulajaile-vaatajaile edasi anda ei suuda enam keegi.

Lollusest vabaneda aitab mineviku mõistmine

Mida oskavad tv-saatejuhid-kädistajad arvata Koidulast, Tammsaarest või Georg Otsast kui suurimaist loojaist meie ajastus? Neile pole loojate suurusest kahjuks midagi teada antud!

Mõistmata möödunut, ei saa me hinnata ei tulevikku ega olevikku, et oma lollusest vabaneda.

Üks maailma suurmeestest, Gaius Julius Caesar leidis ainult 6 meest 900 senaatori hulgast, et koostöös nendega Rooma impeeriumit edasi arendada. Mida peame täna mõtlema meie oma Riigikogust? On see rahvaesindus või hoopiski vastutusvõimetute targutajate mõtlematuse klubi, kes kilplaste kooskäimiskohana riiki mängimas käivad?

Meie tänaste kristlike koguduste probleemiks on variserlus, kus me ei näe ennast jumalalastena, et täita Isa tahet, mis ütleb: „ Sinu Riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu – nõnda kui taevas, nõnda ka maapeal.“ See palve oli ja on tänini täitmata ning kehtib ülima palvena meile ilma igasuguste teoloogiliste ja filosoofiliste tõlgendusteta ja arvamusteta.

Üks hing ja üks süda

Me ei pea täna paluma õnnistust ega tänama oma esipoliitikuid, vaid peame neid noomima kas ebaõigluse, omakasupüüdlikkuse, mõistmatuse või hoolimatuse pärast. Meil pole vaja saata misjonäre Hiinasse, vaid siiasamma Maarjamaale, võitlusse Saatanaga tigeduse ja pimeduse riigi vastu. Me vajame ühtsust kõiges ja kõikjal, nii koguduses jumalalastena kui riigis kodanikena. („Et me oleks üks hing ja üks süda!“)

Täna oleme jumalalastena samaaegselt reformistid, respublikaanid, rahvaliitlased, keskerakondlased, kristlikud demokraadid, isamaalased jne..., kes me tegutseme ka ise Saatana abilistena, jumalariiki soovimata. Me vajame ühist ühtsust, ühist tarkust, ühist Kohtumõistjat, Karjast ja Kuningat – me vajame vastutajat, kes kaitseks meid Maarjamaal vohava kurjuse ja ebaõigluse eest, selle maa rahvast õpetades, kasvatades, õigust mõistes ja armastades.

Õigluseta riik on röövlibande

Kristlike keisrite unistuste tõeliseks sisuks oli tõe ja õiguse tagamine oma rahvale, kus õigluseta riike käsitati röövlibandedena, mitte riikidena.

Jumalariigi idee ei olnud mitte ainult Karl Suure ja Friedrich Barbarossa, vaid kõigi nende, nii kiriku kui ka keisrite tegutsemise põhieesmärk. Jumalariigi idee kaotsimineku aluseks oli karjaste lahkumine karjast – Euroopa kontekstis.

Kus asuvad eestlased oma riigiga täna, siin ja praegu? Põrgupõhjas? Kilplas? Buratino Lollidemaal?

Meil pole hoolimata Tartu Ülikoolist või Harvardist lootust abile. Abiliste-ekspertidena võime kasutada ehk Hardo Aasmäed või Vigala Sassi, kes aga mõlemad kinnitavad, et Jumalat kui sellist pole meil kunagi olemas olnud. Saatanast kui sellisest neil aga täpsemad andmed puuduvad.

Lähimat teavet võiks hankida „Põrgupõhja uuest Vanapaganast“, kust lisaks põrguvürstile leiame üles ka iseendid Lisettedena, Jürkadena, Antsudena – koos oma Põrgupõhja riigiga. Me leiame seal iseennast, et Anton Hanseni ülima soovina mõista: kes me oleme, kust tuleme, miks just sellised oleme ja kas meid võiks kasutada õndsaks saamisel?

Kas tõesti olid Sina see üks ja ainus, Anton Hansen, kes miljoni hulgast on Meie tõelist olemust mõistnud?

Mida arvad Sina, Andrus Ansip, täna? Palusin Sinult Põrgupõhja riigi kohta teavet Riigikogu lahtiste uste päeval 23. aprillil 2007. Siis Sa minu küsimusele loomulikult ei vastanud. Kellena Sa näed Põrgupõhjas ennast täna? Kas täna vastaksid?

Või kas võiksime jätkuvalt loota Kalevile, kes jõuab koju, oma rahval õnne tooma, oma kodu uueks looma!? Et meil enam poleks vaja erakondade ahnust ja kilplust, valedemokraatia kõikelubatavust ja vabariiklikku variserlust, ning võiksime elada ehedas tões ja usus siin Maarjamaa pinnal. Uskugem, otsigem, koputagem, palugem. Siis meile antakse. Sest: “Mu isamaa... Su valu südames mul keeb, Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb...“

Toimetuselt: Mihkel Mandri on endine sundüürnik Nõmmelt, väsimatu võitleja tõe ja õiguse eest, täna Viimsi valla elanik ja Eesti riigi pärast muretsev kodanik. Kesknädalas kirjutab esimest korda.

Pildiallkiri:

MIHKEL MANDRI: “Armsad kaaskodanikud, kas siin kirjapandu on ainult minu või ka Sinu – meie kõigi mure?“

Jaga |