Riigipiiritus ja tulevikunägemus

 Kuid kui läheb annekteerimiseks, ei vajaks Venemaa maismaapiiri ületamist mitte üks raas. Tuldaks vett või õhku kaudu! Ja kui ükskord piirileping ratifitseeritakse ja piir ongi valmis, pole sellest piirist tolku midagi. Vene arusaamist mööda läheb esialgu piir sealt, kus on enamiku eestlaste asuala: talud, majad, põllud, metsad.

 Venelased on Eestis maid kokku ostnud

Kas minu rumal rahvas teab tõsiasja, et Maardust Kundani ja sealt Jõhvini, edasi Iisakuni ja sealt Kallasteni on ainuüksi Vene Föderatsioonis (põhiliselt Peterburis) elavad jõukad inimesed talud-maad-metsad kokku ostnud (kümnete?) kilomeetrite sügavuselt Eesti sisemaa suunas?! Kui Eesti ei taha enam Putinile kummardusi teha, lähevad need alad päevapealt Venemaa koosseisu juba rahvusvahelise õigusega või lihtsalt õigusega. Kusjuures venelased ei pea isegi appi võtma valeväiteid nende diskrimineerimisest Eestis. Kõik sõltub juba täna ainult Putini suvast.

Aga see pole veel kõik: eelpoolloetletud maaomanikud on Venemaa kodanikud ja elavad peamiselt Peterburis. Aga kohalikud Vene passiga venelased? Ja Eesti passiga venelased? Kui palju talusid-maid-metsi nemad kokku on ostnud? Minu jämedad arvutused näitavad, et juba täna peaks Eesti–Vene piir kulgema kusagil Kunda–Kallaste joonel.

Ja mida teeme meie? Puhastame suvalist võsa suvalises kohas, otsime taga kadumaläinud Kohvrit? Õnneks ilmutame erilist ettenägelikkust ja tarkust ning kingime vabatahtlikult Venemaale suuri piiriäärseid maalahmakaid ja veealasid ning seitse magusat maatükki Tallinnas lausa Venemaa territooriumiks. Esialgu. Pole hullu ühti: meie juhid jagavad matsu üllatavalt hästi!

Minu stsenaarium

Mina küsin: Mis loeb üks ametlik piiridokument Venemaale? Ah et kui on dokument, siis on piir siin, ja kui ei ole dokumenti, siis on piir tunduvalt põhjapool, kusagil Jurjevi lähistel? Venemaa ei vaja piiri määramiseks, kaitsmiseks, nihutamiseks, liigutamiseks või likvideerimiseks küll mingisugust dokumenti.

Ah et rahvusvaheline õigus? Ühena vähestest maailmas on Putinil kirjutamata õigus seda õigust valikuliselt eirata.

Minu nägemuse-järelduse üks stsenaarium on järgmine:

Juhul, kui siinne „viies kolonn“ asub roheliste mehikeste juhatusel mässama ja Putin väed Eestisse toob, kas siis NATO rakendab paljureklaamitud appituleku-sätet? Vastus: usun siiralt, et rakendab küll, aga...

Mis aga? Kui „viies kolonn“ on asunud Vene vägede kaitse all tegutsema, möödub vähemalt kuu või kaks. Selle aja jooksul on NATO andnud Venemaale kaheksa hoiatust ja ÜRO Julgeolekunõukogu 12 „viimast hoiatust”, et Vene pool vähemalt oma raske(ründe)väe tagasi tõmbaks. Ämari lennuvälja ei rünnata, kuid Tapa ja Võru saavad sakutada. Vene poolega salaja kokku lepitud ajal ja kohas teostab NATO mitu ülitäpset vaip-pommitamist, ning kümneid ruutkilomeetreid aegsasti tühjaks tehtud metsi ja maid pööratakse iga kord „juhuslikult” kohale tulnud Ida ja Lääne infokanalite reporterite kopterireportaažide taustal songermaaks. Eelnevalt lepitakse kokku, kas ja mitmest hukkunust pressile teada antakse.

Ja ennäe imet: rahvusvahelist nõudmist täites tõmbaks Vene pool enda väed Eestist tagasi! Halvemal juhul Venemaa teeks ka Eestis „Krimmi” ning teataks, et piir kulgeb nüüd Kunda–Kallaste joonel. Mõlemal juhul maailm (sh ülejäänud EL liikmesriigid!) rõõmustaks ja tunnetaks, et on millegi ülla ja õilsaga hakkama saanud.

Keda huvitaks varsti selgunud tõsiasi, et enamik Eesti patrioote (kaasa arvatud käesoleva loo autor) on vahepeal teadmata „kadunud”? Õige varsti selgub, et veel on „teadmata kadunud” üle kuue tuhande kaitseliitlase ja sõnaka patrioodi. Kõik need, keda kahe kuu jooksul õnnestus Vene eriteenistustel Eestimaalt kätte saada. Kurjad keeled räägiks, et nad viidi kohe ära Venemaale ja nende saatusest ei saada enam kunagi midagi teada. Ei juhtu uut siin päikese all. Eesti riik tuli kallilt kätte, kuid Eesti riigi kaotamine läheb kordades rohkem maksma.

Eestlased ei vääri oma riiki

Kas eestlastel on oma riik või ei – see on tähtsusetu küsimus. Viimased aastakümned on näidanud, et eesti rahvas ega tema valitsejad pole hoolinud Eesti riigi säili(ta)misest. Kestmajäämisest ehk tulevikust ammugi mitte...

Lihtne järeldus: eestlased ei vääri oma riiki. Vanasti eestlasele meeldis (või oldi mõnel pool ka sunnitud, erilist vahet pole!) sakste heaks tööd rabada, sugu teha, viina juua ja mõisatallis õige asja eest peksa saada. Ja eestlus vohas mis mühises!

Esimene vabariik (eriti Pätsi ja Laidoneri isikuis aastail 1934–40) näitas, et Vabadussõda oli olnud asjata. Tänane vabariik ainult kinnitab seda tõsiasja. XXI sajandi alguseks olin leiutanud paradoksi: eestluse väljasuremise peatamise ainuvõimalik vahend on omariikluse kaotamine! Kelle all siis peaksime olema? Esialgu kindlasti Putini all, sest eestlaste elul viimaste tsaaride all polnud häda midagist!

Kas mul on paremaid lahendusi halva olukorra leevendamiseks või ärahoidmiseks? Muidugi on, kuid keda see tänases Eestis huvitab?

[esiletõste] KORTSPÄRNA PARADOKS: Eestluse väljasuremise peatamise ainuvõimalik vahend on omariikluse kaotamine! Kelle all siis peaksime olema? Esialgu kindlasti Putini all, sest eestlaste elul viimaste tsaaride all polnud häda midagist!

HEIKI KORTSPÄRN, parteitu pensionärist patrioot

Toimetus tuletab meelde: Kesknädala seisukohad ei pruugi kattuda autorite omadega.

Jaga |