Milleks oli vaja Tiefi valitsuse moodustamise mängu?

27. september 2006


Eelmise nädala Postimehes ilmus Lauri Vahtre kirjutis sellest, mis tema arvates toimus Eestis 1944. aasta septembris.
Tema kontseptsiooni lükkavad ümber Eesti diplomaadi ja juristi, Briti parlamendi ainsa eestlasest saadiku Lembit Öpiku vanaonu, Oskar Eugen Öpiku (29.V 1895 Kunda – 20. XI 1974 Põhja-Iirimaa) mälestused.
1958. aastal Oskar Öpik avaldas pseudonüümi Oskar Mamers all Stockholmis memuaariraamatu "Häda võidetuile".
Oskar Öpik osales ohvitserina I maailmasõjas ja Venemaa kodusõjas. 1924–1933 õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust. 1920. aastast oli ta Eesti välisministeeriumi teenistuses. Praeguse Eesti välisministeeriumi kodulehekülg teatab, et Oskar Öpik on üks 231-st Eesti välisteenistusega 1918–1940 seotud inimesest, kes sai okupatsioonides kannatada. Töötas Saksamaal Eesti saatkonna atasheena 1921. aastast, lühiajaliselt oli 1923. aastal asjur Poolas, 1936–1938 Eesti Vabariigi saadik Leedus, 1939–1942 Eesti saadik Prantsusmaal. Oli 1938–1939 välisministri abi ja Riigikaitse Nõukogu liige.1942–1944 Eesti Omavalitsuse kohtudirektooriumi juht. Läks 1944 Saksamaale, oli aastast 1947 Norras kindlustusametnik.

Hingede päästmine

/…/ Sel ajal (juulis 1944 – Toim.) tuli Soomest Tallinna admiral Pitka. Missugused kaalutlused ja motiivid olid teda toonud hukkuvasse Eestisse? Ma ei ole Pitkale esitanud seda küsimust, kuna see oleks olnud ebadelikaatne minu kui pealiskaudse tuttava poolt. Vastus pidi ju igaühele päris selge olema: ta tuli, et sisendada julgust eestlastesse, kes olid lootuse kaotanud, nii nagu see juhtus jaanuaris 1919, kui enamlased olid jõudnud päris Tallinna alla ja admiral Pitka julgus, mehisus ja usk olid otsustavat osa mänginud Eesti päästmisel 26 aasta eest ja Eesti võidul aasta hiljem.
Sõnum Pitka saabumisest võeti Eestis vastu rõõmutunnetega, ja mõnesse võib-olla sisendas ta ka uut julgust ja lootust. Ta algas sellega, et tegi ringreisu, külastades rindel ja tagalas eesti väeosi, tehes seejuures kohe taktikalise vea. Ringreis toimus SD autos ja SD meeste saatel, mis jättis igapidi halva mulje ja mida Pitka oleks võinud vältida lihtsa ei, aitäh-ütlemisega. Auto ning saatjad oleks ta võinud saada näiteks Soodla kindralinspektuurist. Mulle jäi Pitkast mulje, nagu ei orienteeruks ta selles miljöös, millesse ta Eestis oli sattunud. Ta viibis oma mõtetega nagu mingis ebareaalses maailmas. Pitka jäi Eestisse ja sai arvatavasti surma olukorras, millest meil välismaailmas viibijail puudub täpne informatsioon.
Pitka oli julge ja aus mees, seejuures naiivne ja kergeusklik. /…/ Nüüd Eestisse ebasoodsatesse olukordadesse tulnud, talitas ta rüütlina, kes sugugi ei sobinud ajaraamesse, kuid kelle ees võtan austuses mütsi maha."/…/
(Pitka sai surma 72-aastaselt – Toim.)

Põgenemine Eestist

/…/ Tiefi valitsuse väljakuulutamises on palju asjaolusid, milledest ma ei suuda aru saada. Kas oli 1918. aasta kordamise katse ette võetud inimeste poolt, kes tegutsesid segaduses või olid nende poliitilised mõisted lihtsalt lapsikud? Eesti lipu heiskamine mõneks tunniks Pikale Hermanile ja valitsuse väljakuulutamine ajas paljude poliitiliselt naiivsete inimeste orienteerimisvõime segi, kes laevalt pöördusid kergendatult linna tagasi, sest oli ju saabunud "kolmas võimalus", mida tõendas see, et nad nägid Toompeal Eesti lippu lehvimas, ilma et nad oleksid teadnud, mida mõeldi "kolmanda võimaluse" all. Seega oli valitsuse moodustamise peamiseks reaalseks tagajärjeks see, et GPU sai rohkem inimesi oma võimu alla nende hulgast, kes olid juba teel vabasse maailma. Analoogiast 1918. ja 1944. aasta sündmuste ja olukordade vahel ei võinud juttu olla. Pärast esimest maailmasõda oli Maapäeva otsus iseseisvuse väljakuulutamise kohta ja hilisem Päästekomitee loomine hädavajalik kui juriidiline ja poliitiline akt, mis ühtlasi tugines poliitilistele reaalsustele. Septembris 1944, mil sakslased Eesti maha jätsid, oli Eesti küll sõjas kahe sõdiva poole poolt olnud okupeeritud, kuid enamlaste anneksioon aastal 1940 oli de jure tunnistatud ainult Hitleri Saksamaa ja Rootsi poolt, kuna vägevamas riigis, USA-s oli tegevuses Eesti saatkond ja Eesti kui iseseisev riik ei olnud lakanud eksisteerimast paljude teiste riikide silmis, kus Eesti okupatsioonile ja anneksioonile N. Liidu poolt vaadati vaid kui de facto olukorrale. Viimane Eesti peaminister ja riigivolikogu ning riiginõukogu esimehed olid välismaal, väljaspool enamlaste võimu. Milleks oli vaja seda valitsuse moodustamise mängu? Poliitiline hookus-pookus surmatunnil? Tief ja tema ministrid jäidki enamlaste kätte, kuid isegi sel korral, kui neil oleks õnnestunud kohe pärast oma valitsuse väljakuulutamist põgeneda Rootsi, ei suuda ma oma lihtsameelse mõtlemisviisi juures aru saada, milleks oli tarvis seda teha. Tundus, nagu oleksid normaalsed inimesed korraga sattunud meeltesegadusse. /…/

Mälestuskatked korjas üles Ralf R. Parve

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (28)