Võõrad pagulased ja omad sundüürnikud

Kes on sundüürnikud? – küsib noorem põlvkond. Vastan: sundüürnikud on inimesed, kes olid vastu oma tahtmist sunnitud lahkuma oma seaduslikest kodudest ning leidma endale iseseisvalt (oma isiklikke võimeid kasutades ja isiklikke vahendeid kulutades) koha, kus edasi elada. Sest nende senisele kodule oli tulnud kuskilt maailmaotsast „seadusjärgne omanik“, kellel Eesti seaduste järgi tekkis õigus „oma kinnisasi“ tagasi saada. Suur osa nendest nn omanikest ei teadnudki, kus see Eesti maailmakaardil üldse asub.

Sellise hullumeelse olukorra tekitaski Eesti elanikkonnale ORAS. Riik nägi koledal kombel vaeva, et leida aina uusi õigusjärgseid omanikke Eesti kodanike kodudele. Sellest kujunes suur äriprojekt, et mitte öelda – riiklik maffiakartell. Kuskohast need hulgad pärijaid ilmusid? Need olid inimesed, kes või kelle eellased enne teist ilmasõda olid kas maa, hoonete või korterite omanikud. Sealhulgas ka niisugused omanikud, kes ostsid kinnisvara vahetult enne sõda ega jõudnud võetud suuri laene ennem tagasi maksta, kui nõukogulased varad natsionaliseerisid.

Hiljem lausa otsiti omanikke, keda pärijaiks nimetada: algul I ringi pärijad, siis II ringi omad. Viimaks hakati otsima ka III ringi pärijaid, kes ise polnud mingit huvi üles näidanud, kuid meie riik otsis nad üles! Suured rahad olid mängus, ei puudunud ka ülesostjad ega omandidokumentide võltsimine. Peaasi et saaks hooned ja rajatised kiiresti rahaks teha ning omad kodanikud tänavale tõsta!

Senised seaduslikud korterivaldajad normaalsete inimestena olid hoidnud, remontinud, kaasajastanud oma kortereid/eluasemeid ja maju, teadmata, et kohe-kohe tuleb keegi ja võtab nendelt nende kodu, kompenseerimata kulusid, mida elanikud olid oma eluasemesse panustanud aastakümneid, sest ilma nende töö ja vaevata poleks tagastamisele minevaid hooneid ja kortereid enam ammu olemas olnud – ajahammas ja kliima teinuks lihtsalt oma töö.

Riik läks oma afääride ja kasuahnusega veel kaugemale: välja kuulutati erastamisele mitte kuuluvad hooned ja piirkonnad, kusjuures need paiknesid üpris elitaarsetes kohtades (mereäärsed ilusad metsaalad). Põhjus: noile hoonetele ja piirkondadele ei leitud „õigusjärgseid“ omanikke; järelikult ei saanud neid kohe rahaks teha, vaid tuli „konserveerida“ ostjate leidmiseni.

See on jõhker kirjeldus, kuid nii toimetas taasiseseisvunud riik oma kodanikkonnaga.

Olen teinud Riigikogus kaks arupärimist peaminister Taavi Rõivasele sundüürnike teemal, kuid ta küüniliselt eitab riigi igasugust seotust eetilise ja materiaalse võlaga oma kodanikkonna ees. See on Rõivasest julm.

Minu üks valimislubadus kolmest oli riigi poolt sundüürnikele tekitatud kahju tekitamise tunnistamine ning kompenseerimismehhanismide väljatöötamine. Kuid pärast peaministri esimesi vastuseid tunnen ja tean, et meil on pikk tee minna.

Olen omal ajal vedanud sundüürnike kaitseks kolme piketi korraldusmeeskondi. Paistab, et meil tuleb pikette korraldada veel, sest sotsiaalne ja moraalne võlg tuleb riigil kõigepealt tasuda oma rahvale – alles siis võib üldse arutada pagulasteemat või võõraste riikide võlakirjade ostmist või tundmatute partnerite abistamist või mahakantud sõjatehnika ostmist või liitlaste kostitamist  oma rahva arvelt. Riik, kõigepealt maksa võlad oma rahva ees – siis vaatame, kas on võimalik teisi aidata!!!

Jah, eestlase rahvustoit on teine eestlane... Kuid on aeg see ütlus ümber sõnastada!

KESKMÕTE: Riik, kõigepealt maksa võlad oma rahva ees – siis vaatame, kas on võimalik teisi aidata!!!

Jaga |