Nädala juubilar BORISS PASTERNAK 125

Boriss Pasternak sündis Moskvas 1890. aasta 10. veebruaril (vkj 29. jaanuaril). Varases nooruses poleks ta uskunud, kui keegi oleks öelnud, et temast saab üle maailma tuntud kirjanik. Täpselt samamoodi nagu tema juudisoost ja juudiusku isa ja ema poleks iialgi arvanud, et nende pojast saab ustav kristlane.

Isa Leonid Pasternak oli tuntud kunstnik, kelle töid ostis isegi suurkaupmees Tretjakov oma hindamatu kunstigalerii jaoks. Ema Rosalia oli kuulus pianist. Ka peresõpradeks olid neil maailmakuulsused: laulja Fjodor Šaljapin, helilooja Aleksandr Skrjabin, kunstnikud Isaak Levitan, Nikolai Ge jt.

Eks suhtlemine selliste isiksustega avaldas noorukile mõju, kujundades tema kalduvusi ja mõtlemisviisi, arendades tema vaimsust. Kirjaniku tulevikku mõjutas ka kukkumine hobuse seljast 13-aastaselt – saadud vigastused vabastasid ta sõjaväeteenistusest, kuigi lonkas ta natuke elulõpuni.

Kuid need asjaolud pigem suunasid poisi vaimsele tegevusele. 17-aastaselt lõpetas ta kiitusega gümnaasiumi, olles juba näidanud ennast ka muusikaloojana (sellest ajast on säilinud kaks prelüüdi ja klaverisonaat) ning andeka maalijana. Elulookirjeldajad ei jäta märkimata Borissi ajaloohuvi, mis saab tema jaoks mingis mõttes saatuslikuks. Ta isegi astub 1908. a. Moskva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, kuid siis tekib tal sama saatuslik huvi filosoofia vastu, mida ta üritas rahuldada Saksamaal Marburgi ülikoolis.

Kuid kõige tugevamaks osutus ikkagi teine kirg – luuletamine. Esimesed luuletused said avaldatud juba 1913. aastal kollektiivkogumikus „Bliznets v tutšah“ („Kaksik pilvedes“).

Kirjanduslikust loomingust teeb Boriss Pasternak veel ühe kõrvalpõike – sõidab Uuralisse ja asutab Permi linnas soodatehase. Lugeja võib ette arvata, millega see lõppes.

Siis tuli nõukogude võim, ja Pasternakkide pere emigreerub Saksamaale. Kümne aasta jooksul (1920–1930) loob ta nüüd juba maailmaklassikasse kuuluvaid luuletusi, mis ilmuvad kogumikes „Sestra moja – žizn“ („Elu – mu õde“), „Temõ i variatsiji“ („Teemad ja variatsioonid“) jmt. Puškini eeskujul kirjutab isegi värssromaani „Spektorski“.

Kuni 1930-ndate alguseni oli Boriss Pasternak tuntud nõukogude luuletaja, kellesse suhtus sõbralikult isegi Jossif Stalin. Kuid siis kirjutas poeet Stalinile kirja, kus avaldas lootust, et suure vene poetessi Anna Ahmatova mees ja poeg, kes olid arreteeritud, vabastataks peatselt vangist. Lõplikult rikkus ta oma suhted võimuga, kui 1937. a. keeldus alla kirjutamast kirjale, milles „loominguline haritlaskond“ kiitis heaks marssal Tuhhatševski mahalaskmise.

Sellest ajast peale elas Pasternak suvilas Peredelkino külas Moskva lähistel. (Pärast poeedi surma konfiskeeriti see tema sugulastelt. Praegu asub seal memoriaalmuuseum.) Pasternaki luuletusi enam ei avaldata ning ta on sunnitud leiba teenima tõlketöödega. Kuid isegi need osutusid ületamatuteks šedöövriteks. Nende hulka kuuluvad nt „Hamleti“ ja Shakespeare’i teiste tragöödiate tõlked vene keelde, samuti Goethe „Fausti“ tõlkimine.

Kuid oma peamise teose – romaani „Doktor Živago“ – kallale asub ta Teise Maailmasõja lõpuaastal. Ja kirjutas seda kaks viisaastakut ehk 10 aastat. 1957. a. romaan ilmus ... Itaalias ja inglise keeles!

Nõukogude Liidus avaldati „Doktor Živago“ alles perestroika lõpusirgel, 1988. aastal. Selleks ajaks oli see tõlgitud juba rohkem kui sajasse keelde. Kuulsas teoses avaldus Pasternaki huvi ajaloo ja filosoofia vastu – kuid mitte võltsitud ajaloo ja mitte marksistliku filosoofia vastu. Kui saadi teada, et see romaan on pälvinud Nobeli preemia, korraldati üle kogu Nõukogude Liidu protestimiitinguid ja „lihtsad“ inimesed saatsid kõikvõimalikel aadressidel protestikirju. Tsitaadiga ühest sellisest kirjast alustasingi käesolevat mälestuslugu.

Boriss Pasternak sunniti keelduma Nobeli preemiat vastu võtmast. Ta heideti välja NSV Liidu Kirjanike Liidust.

Tervis ei pidanud sellele kõigele vastu, ja kaks aastat hiljem, 1960. aasta 30. mail XX sajandi üks maailma kuulsamaid poeete Boriss Pasternak suri

Minu kooliõpingute ajal (kusjuures vene koolis!) polnud meil aimugi, et eksisteerib selline suure algustähega Poeet ja Inimene. Isegi Tartu Riikliku Ülikooli vene keele ja kirjanduse osakonnas õppimise ajal möödumud sajandi 60-ndatel aastatel oli see nimi meie jaoks ametlikult keelu all.

Aga, nagu kirjutas teine vene kirjandusklassik Mihhail Bulgakov: käsikirjad ei põle. Õnneks! Boriss Pasternaki looming jääb inimkonna kultuuri varasalve.

LEIVI ŠER, filoloog

Tähistamaks nobelist Boriss Pasternaki 125. sünniaastapäeva jõuab kolmapäeval, 11. veebruaril kell 16:00 kinos Artis ekraanile suursugune draama „Doktor Živago“ (USA / Itaalia / UK, 1965).

Inglise filmiklassiku David Leani põhiliselt Hispaanias ja Soomes vändatud mammutfilm Pasternaki romaani ainetel võitis viis Oscar’it – parima operaatoritöö, käsikirja, originaalmuusika, kujunduse ja kostüümide eest.

Filmi peaosades karismaatilised Omar Sharif, Julie Christie, Geraldine Chaplin.

Jaga |