Savisaare-vastane kettkiri

AARNE RUBEN,      23. mai 2007


„Enn Tarto ja Mart Nikluse vabastamiseks – palun kirjutage alla," ütles üks julge mees mulle 1988. aastal Draamateatri juures. Loomulikult kirjutas kogu rahvas alla, ja inimesed, kes julgesid niimoodi tänavanurgal nõuda tõeliste kangelaste vabastamist, muutusid pühakuks. Võib-olla konfiskeeris KGB juba järgmisel hetkel selle toona nii hull-naiivse, kuid südikana tundunud lehekese? Kõik said aru, et see aktsioon oli tõsine, kuna allkirjade korjajad riskisid.

Tänapäeval teostatakse protestiaktsioone turvalises internetis. Näiteks Savisaare vastu, Iraagi okupeerimise lõpetamiseks, Iraagi sõja alustamiseks, Pärnu kunstimuuseumi toetuseks, ja mida kõike iganes. Saame näiteks internetist lugeda, et keegi Udu Jalg, 16-aastane õpilane, nõuab meie linnapea tagasiastumist. Põhjus: Edgar Savisaar olla kiitnud venelasi.

Ma võin terve „Kevade" tegelaskonna panna internetti Savisaare vastu hääletama, ja keegi ei noki eal välja, kes seda tegi. Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!

Savisaare-vastane internetiaktsioon läks lahti siis, kui linnapea Edgar Savisaar retooriliselt küsis: mille eest venelasi pekstakse, kuna nad ometi kord Moskva uulitsail meie iseseisvuspüüdlusi massiliselt toetasid? See hääl oli väga vajalik. Kuigi peksa anti ikka asja eest, oli väga vajalik sellise poliitiku olemasolu, kes ka venelase peale mõtleb. Me ei saa venelast siit välja saata, ta elab koos meiega.

Kõige hullem, mida eestlased praegu teha võivad, on teisitimõtlejate lintshimine ja politseiriigiks muutumine. Juba on poliitik Kristiina Ojuland võitlemas Vene telekanalite vastu.

Eks ta õige ole – seda laimu ja fashismijuttu on tõesti raske taluda. Aga need on kõigest arvamused. Demokraatlikus riigis ei võidelda arvamuste vastu. Täna keelame Vene telekanalid, mis on tõesti vastikud. Homme keelatakse igasugune arvamuseavaldamine.

Kui üldse kellegi vastu allkirju koguda, siis sõna kinnikeerajate vastu. Hiinas keelati ka osa internetist ära, ja allkirju selle aktsiooni vastu kogutakse ehk sealgi.

Ent Eesti kui euroopaliku maa selline samm ei leiaks mõistmist ega toetust kusagilt.

Poliitik Edgar Savisaare ühe lause pärast internetiaktsioon algatatigi. Internetist paistis, et alla kirjutavad põngerjad, tervete seltskondade kaupa.

Põngerjad ei tea midagi saatest „Mõtleme veel", konfliktist Tallinna teletorni juures ega Rahvarinde appikutsumisest Interrinde vastu. Põngerjatele on vaja lihtsalt vaenlast.

Kui Lennart Meri ja Edgar Savisaar 19. augustil 1991 Helsingis lahku läksid, siis läksidki nende meeste teed sellega lahku. Edgar Savisaar läks Eesti riiki kehtestama teletorni juurde ja Lennart Meri kui välisminister jäi välismaale moodustamaks vajaduse korral eksiilvalitsust.

Lubage küsida, millist eksiilvalitsust? Üks oli juba olemas. Kui palju neid siis moodustama pidi?

Asjale kainelt läheneva ajaloolase pilgu läbi paistavad Savisaare aktsioonid palju konkreetsemad, Meri omad aga viitavad lihtsalt kõrvalejäämisele.

Eesti teatud poliitikud on mõelnud suurelt, samas kui teised on takerdunud pisiasjadesse. Mitte kaugel sellest päevast, kui Meri sõlmis Moskvas oma kontraversiaalsed juulilepped, soovis Rüütel Eesti piiri Ingerimaalt läbi ajada. Rüütel nägi ette juba siis, et tuleb võtta, mis võtta annab, niikaua kuni Jeltsin veel võimul on. Sellest, et poliitik peab kaugele ette nägema, on palju näiteid tuua.

Näiteks teati sajandivahetusel mõnda aega, et meie energiasüsteemi põhierastaja NRG Energy'ga on mingid jamad. Keegi Eesti poliitikutest pidi hoiatama: mehed, kaugemale ärge nende ameeriklastega minge! Kodueestlasi suutsid jänkid ära lollitada; potentsiaalne hoiataja oli see, kes Ühendriike ja tema majandust paremini tunneb – millised need tegelikud pankrotipesad neil on.

Lühidalt – me ootasime nõuannet Ilveselt. Just tema kohuseks oli alarmeerida. Aga ta ei alarmeerinud, vaid rääkis, et me peame Ameerikamaale hoopis meelehead tegema. Kui selgus USA konkreetse kompanii tegelik taust, siis ta muidugi enam nii ei rääkinud. Kus on siin poliitiline läbinägelikkus?

Edgar Savisaare puhul saab sellisest läbinägelikkusest rääkida küll. Ka praeguse kriisi puhul nägi Savisaar teistest kaugemale. Ta oli vastu samba teisaldamisele, kuna teadis, et olukord võib väljuda kontrolli alt.

Meil läks isegi hästi. Üksainus automaaditärin selles 26. aprilli konfliktis – ja me oleksime olnud Belfast või Gaza. Kui veri on juba kord voolama hakanud, ei pidurda seda enam miski, kuna märtrid nõuavad kättemaksu.

Huvitav on võrrelda augustipäeval sadamas lahku läinud Edgar Savisaart ja Lennart Merit. Hallipäised, väärikad mehed, käinud koos eesti rahvaga tee veretust iseseisvumisest peaaegu sambasõjani. Aga ühest tehti meedia paipoiss, teisest – peksupoiss. On tegelikult paras hulk selliseid inimesi, kes süüdistavad Savisaart ühiskonna lõhestamises ja tulevad raevukalt küsima: "Kas sina oled juba selle lõhestaja vastu allkirja andnud?"
Nende silmad hiilgavad fanaatiliselt, nende käed kisuvad otsekui krampi. Mis sa sellistega räägid?

Saul Bellow avastas oma "Mister Sammleri planeedis" huvitavad tegelased – haakelahvid. Vaat nendele haakelahvidele võib rääkida ükskõik mida – haakelahv istub vaid pronkskuju otsas ja viskab ütlejale sitta vastu silmi. Sa võid haakelahvile kas või Gödeli teoreemi ette kanda – see ahv viskab lihtsalt sitta, ja muust ta ei tea midagi. Vaat täpselt samasugused on nüüd ka need jõnglased.

Põngerjad ei ole viitsinud ajalugu õppida ega tea, et Savisaar oli üks Eesti riigi loojatest. Ka meid Moskvas toetanud ligi miljonist inimesest ei rääkinud Savisaar mitte niisama: ta teadis hästi, millest kõneleb, ta oli ise koos nende inimestega, ta tundis tollal hästi nende rõõme ja võitlusi.

Niikaua kui Keskerakond ja Rahvaliit valitsuses olid, oli Eestis rahvuslik vaen peaaegu unustatud. Sel sajandil pole ma kordagi kuulnud pealinna tänavatel sõna "fashist". Küll aga nüüd – lähen töölt koju ja keegi ema õpetab oma last: "Vidish? Fashist tam idjot." – "A mama, kto eto fashist takoi?" – "Zloi tshelovek, eto i jest fashist." Vaat sihukesed pirukad!

Järelikult, vahepeal on rahvustevahelistes suhetes midagi tõsist toimunud. Kuhu on jäänud integratsioon? Millega tegeles nende aastate jooksul rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo? Nendele küsimustele me linnapea vastu suunatud härdameelsest kettkirjast vastust ei leia.

Savisaar kogus kohalikel valimistel oma elektoraadilt 16834 häält. Inimestel, kes tema poolt hääletasid, oli üks ühisomadus: nad eksisteerisid reaalselt ega olnud copy-paste telefoniraamatust.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (78)