Väikeriigi rollist

Tõnis Siim,      10. november 2004


Kui poliitikute ilukõnedes nimetatakse palgasõdureid tavaliselt kas rahuvalvajateks või misjonärideks, siis kriitilisel hetkel ei viitsita enam eufemismidega jännata. Siis öeldakse otse välja, et riskeerimine eluga kuulub palgasõduri ameti juurde ja selle eest neile ka makstakse.
30. oktoobri Postimehe anonüümne juhtkiri väljendab niisugust printsiipi järgmiselt: „Muidugi, sõdurite hukkumises pole midagi head ega ilusat, inimese surm on ikka ja alati traagiline. Ometigi, Bagdadi läksid ESTPLA-9 liikmed elukutseliste sõjaväelastena ning täies teadmises sellest, mis neid ees ootab, kuhu nad satuvad ja millega silmitsi peavad seisma."
Postimehe juhtkirjaga samas tonaalsuses kõlavad ka kolumnist Hannes Rummi valitud netikommentaarid: „No mis siin laliseda, ta läks sinna iraaklasi tapma, aga sai ise otsa. Selline oli tema valik." „Mingeid Eesti huve nad seal nn eesliinil ei kaitse, see on nende endi seiklus ja sõda. Minu pärast võivad kõik kirstus tagasi tulla. Mina kui sõdiksin, siis küll iraaklaste poolel." (Hannes Rumm, „Tundmatud sõdurid", PM, 30.10)
Kuigi Lähis-Ida konflikti pole võimalik lahendada kirurgiliselt, s.t sõjalisel teel, vaid teraapiliselt (massiivse haridus- ja arenguabiga) ning sanktsioonide kehtestamise kaudu, valis grupp USA ja Euroopa mõjukaid oligarhe siiski sõjalise sekkumise tee. Käimasolev Iraagi sõda on nõudnud juba ligikaudu 30 000 inimelu, sellele on kulutatud ligikaudu 200 miljardit dollarit, purustatud muinsustest enam palju ei räägita.
Lääne ühiskonna kahjud Lähis-Ida konfliktiga seonduvalt ulatuvad tõenäoliselt triljonitesse dollaritesse. Globaalses konkurentsivõitluses Aasia suurte riikidega võivad niisugused kulutused saada Lääne ühiskonnale saatuslikuks, et mitte öelda hukatuslikuks.
Eesti poliitikud võiksid eelistada Lääne ühiskonna kaugemaid ja laiemaid huve oligarhide kitsamatele huvidele ning säärase põhimõtte propageerimiseks ka samme astuda. Liiginnukas pugemistaktika eesti kombel pole alati hästi lõppenud. Väikeriigile oleks kohasem esineda pigem meie rahvaeeposest tuntud nõustaja siili rollis ja panustada mitte sõjalistele (kirurgilistele), vaid teraapilistele meetoditele ning vahenditele – tõhusale haridus- ja arenguabile.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)