Olgem Edgari poolt!

 Olen kogu elu hinnanud endast vanemate inimeste nõuandeid. Juht peab omama rikkalikku elukogemust. Ka eestlastel olid küla- ja vallavanemateks vanemad ja edukad talupidajad – kui oskas hästi juhtida oma talu, siis tegi ta seda ka oma küla ja vallaga, nii lihtne see ongi.

 Paljud praegused poliitikud seda kogemust ei oma. Kui „tool“ alt ära tõmmata, siis nad ei oska eriti midagi teha. Edgari eeliseks on, et ta on elanud pikalt ka nõukogude ajal ja teab, mis sel ajal rahvale halb ja mis hea oli.

Eesti Vabariigi taassünd

Ma ei saa unustada, et meie vabariigi taassünni juures oli juhtiv roll Savisaare käes, olgu siis IME või Rahvarinde algatamine. Sel ajal pidi ka julgust olema selliste asjadega tegelemiseks. Mäletan, et suurt usku Eesti iseseisvumisse ei olnud, kuigi rahva hinges oli see kogu okupatsiooniaja püsinud. Mäletan sündmusi teletorni juures (ise ma seal kohal ei olnud) – rahvas vaatas vihaga läbi traataia soomukeid ja sõdureid, aga mida sa relvastatud väe vastu teed!

 Küllap dessantväelased olekski teletorni vallutanud, vaatamata sellele, et tornis olnud saatejaamameestel oli võimalik oma elu hinnaga hapnik tornist välja suruda. Aga siis tuli Savisaar koos vene kindralitega, kes nägid välja nagu püksiteinud poisikesed, kui Edgar nendega kärkis.

 Teine tähtis sündmus, mida ma ei saa unustada, oli Toompea ründamine. See oli geniaalne idee kutsuda raadio teel rahvast: „Toompead rünnatakse! Kordan – Toompead rünnatakse!“ Kas keegi suudab neid sõnu unustada? Olid ju Lõssenko mehed juba lossiväravad lahti murdnud ja punalippki oli lossi katusele viidud. Kui see mass oleks lossi tunginud ja valitsuse vangistanud, sõjavägi oleks neile appi tulnud… Me ei olnud toona ju NATO-s, ja vaevalt keegi meile appi oleks tulnud. Kaotatud võimu on väga raske tagasi võtta, kui mitte koguni võimatu.

Tallinnas on elu parem

Kui minna traagiliste sündmuste juurest rahulikumate teemade juurde, siis linnavolikogus nägin pikka aega Edgari juhitava linnavalitsuse tööd, kuigi opositsioon püüdis seda Toompea abiga segada niipalju kui vähegi võimalik. Viimasel ajal on tekkinud hüüdlause: „Kui tahate, et elu läheks paremaks, tehke nagu Tallinnas!“ Ja see on jumala õige, sest Tallinnas mõeldakse inimesele, olgu ta vaene või rikas, tööline või ettevõtja, noor või vana.

Eriti paistab see silma, kui võimul on Keskerakond. Mäletan aegu, kui linnapeaks olid teised mehed. Toona oli isegi selline oht, et Tallinn jääb külma – Botaanikaed pidi ära külmuma, koolid ja haiglad pidi külma pärast kinni pandama.

 Mäletan vaidlusi Vabaduse väljaku ümber – riigi pealinna esindusväljak oli suur parkimisplats. Muidugi said tollased linnajuhid aru, et nii ei kõlba, kuid ei juletud vastutust võtta, ja probleemi veeretati kui kuuma kartulit käest kätte. Tuli Edgar ja tegi ära!

 Teine näide – Ülemiste ristmik. Saadi aru, et see on ajast ja arust. Autosid tuleb iga päevaga juurde, on vaja teid laiendada, aga seal on raudtee ja tunnel. Kuidas seda teha ja mis see kõik maksma läheb? Tuli Edgar ja tegi ära!

Tasuta ühistransport – kogu maailm räägib! Mäletan volikogus olemise ajast lõputuid vaidlusi bussipiletite, kuu- ja kvartalikaartide hinna üle. Kellele anda sooduspilet ja kes võib sõita tasuta? Linnavalitsus sai lõpuks aru, et tuleb teha midagi kapitaalselt uut. Tuli Edgar ja tegi kõigile linnaelanikele tasuta transpordi!

 Tallinnas võiks tuua sadu selliseid näiteid, aga eks seda näe kõik, kel mälu on ja linnas ringi liiguvad.

 Linna areng sisaldab ka sotsiaalprojekte, mis Tallinnas läbi viidud. Alustame noortest. Uued lasteaiad ja lasteaiajärjekordadest jagusaamine, kooliminejate laste ranitsatoetus, tasuta koolilõunad.

 Edasi – sotsiaalmajad, kus linnaasutustes töötavad inimesed saavad normaalse hinnaga üürida korteri, et õpetajad, arstid ja bussijuhid Soome tööle ei läheks. Jõuame pensionäride juurde – pensionitoetus ja linnapoed. Samuti supiköögid ja öömajad. Kõiki sotsiaalprojekte ei jõua siin üles lugeda.

Noored valitsejad ei tunne sõja hinda

Olen Tšernobõli veteran ja veteranideühingu esimees. Saan öelda, et tänu Edgarile saavad meie veteranid linnalt abi ja toetusi. Edgar on vanem mees ja teab, mis ohtu inimkonnale kujutas Tšernobõli aatomielektrijaama avarii. Ta mõistab nende veteranide tohutut panust, kes oma elu ja tervise hinnaga olid avariid likvideerimas. Kas meie noored valitsuseliikmed seda mõistavad? Tehti veteranipäev, kuid Tšernobõli ja Afganistani sõja veteranid jäeti välja…

 Olen kogu taasiseseisvuse aja olnud ettevõtja. Tallinn on minu mõistes riigi kõige suurem aktsiaselts, kus aktsionärideks on Tallinnas elavad inimesed, kes oma raha usaldavad maksudena linnakassale, – ja Edgar on mees, kes oskab seda suurt äriühingut juhtida ja meie raha õigesti kasutada, sest selleks peab olema elukogemust.

Lugupeetud Keskerakonna kongressi saadikud!

Teie otsustada on, kes hakkab juhtima Keskerakonda. Praegu ajakirjandus kiidab esimeheks kandideerivat Kadri Simsonit kui noort ja hakkajat. Kadri on tubli ja energiline tegija, aga temal jääb puudu sellest kogemustepagasist, mis on Edgaril, samuti jääb ta alla oma juhikogemustega. Kadri on juht rohkem Eesti mastaabis, aga Edgarit tuleb vaadata kui maailmamastaabis juhti ja poliitikut.

 Kui Kadri väidab, et Edgaril oleks oma puude pärast raske käia välisriikides ja osaleda pikkadel koosolekutel, siis lubage naerda. Jäin ise peale Tšernobõli invaliidiks, kuid töötasin ja juhtisin oma firmat kuni pensionilejäämiseni.

Muide, ratastoolis USA president juhtis riiki mitu ametiaega.

 Olles Edgariga enam-vähem ühevanune, olen imetlenud tema teravat mõistust ja head mälu. Olen jälginud tema intervjuusid ja vastamist volikogulaste küsimustele. Küsimusi on seinast-seina ja ette valmistuda ei ole võimalik, ometi suudab Edgar vastata ilma pikemalt mõtlemata koos talle omase huumoriga ja tuua näiteid arvudes või minevikust, samas nimetada ka palju nimesid ja kuupäevi.

See, kui praegusel ajal puudub inimesel käsi või jalg, ei ole takistus aktiivseks eluks. Meenub mu isa vend, kes noorukina kaotas rehepeksumasinas jala pealtpoolt põlve. Ta töötas kogu nõukogude aja kuni pensionieani majavalitsuse insenerina. Tal tuli iga päev käia oma piirkonna remondiobjektidel. Liikumisel kasutas ta jalgratast, mida ei saanud küll vändata, aga ta lükkas ratast edasi terve jalaga. Oli kõva naljamees ja tundis elust rõõmu.

Nüüd aga on proteesid nii kaugele arenenud, et kõrvalt vaadates on mõnikord raske vahet teha kunstliku või jumala antud ihuliikme vahel. See ei ole enam paindumatu puujalg, nagu mu onul. Vaadake sportlasi! Jalututel jooksjatel keelati koos tervetega võistlemine, sest nad jooksevad oma vetruva proteesiga kiiremini kui terved inimesed.

 Vara on veel Edgarit maha kanda ning tema mõistust, elu- ja juhikogemusi kõrvale lükata – see oleks puhas raiskamine!

JÜRI REINMANN, Eesti Tšernobõli Ühingu juhatuse esimees

Jaga |