70 aastat Teise Maailmasõja lõpust. Tagajärjed väikerahvale

Möödumas on 70 aastat Teise Maailmasõja lõpust. 8. mail 1945 lõppes sõda Euroopas ja 2. septembril 1945, Jaapani alistumise järel, mujal maailmas. See oli inimajaloo kõige verisem ja ohvriterohkem sõda, kus hukkus ca 60–70 miljonit inimest, enamasti tsiviilisikud.

Teist Maailmasõda on nimetatud ka Esimese Maailmasõja jätkuks veelgi purustavamal ja ohvriterohkemal kujul. Kui Esimene Maailmasõda põrmustas olematuks varasema mitmekesise ja põlisrahvastega asustatud, heas mõttes multikultuurse Euroopa ainult osaliselt, siis Teise Maailmasõja järel jäi Euroopa kultuurilisest ja antropoloogilisest mitmekesisusest ning maailma rikastavast diversiteetsusest järele veelgi vähem.

Eesti rahvuslikud kaotused

1944. aasta sõjalise vastupanu tagajärjed olid äärmiselt suured:

* Väikerahva jaoks ülisuured inimkaotused.

* Purukspommitatud linnad, kättemaksuks eestlaste kangelasliku ja ennastsalgava sõjalise vastupanu eest Narva jõe ääres, Narva rindel veebruaris ja märtsi alguses 1944, mis rikkus ära venelaste plaani jõuda mõne nädalaga, n-ö kiirmarsi korras Tallinna. Enne eestlaste karistamiseks korraldatud karistus- ja kättemaksuoperatsiooni venelased siiski hoiatasid Narva rindel olnud Eesti mehi teiselt poolt jõge (läbi ruuporite ja lendlehtedega): kui te järele ei jäta, siis pommitame teie linnad maatasa! Eesti mehed järele ei jätnud, ja Eesti linnad sattusidki pommitamise ohvriteks.

* Viimastele päevadele ja tundidele jäänud paaniline põgenemine Läände septembris 1200–3000 hukkunuga.

* Hilisem massiivne ümberrahvastamine ja etnilise puhastuse tsoonide teke, kuna loodus tühja kohta kaua ei hoia. Eesti rahvaarv oli sõja lõpuks sõjaeelsega (1939. a seisuga) võrreldes vähenenud ca 200.000 inimese ehk viiendiku võrra. Juba esimese viie aasta jooksul pärast sõda saabus Eestisse ca 250.000 inimest Venemaalt, kellest ca 170.000 olid mitte-Eesti päritoluga sisserändajad, põhiliselt venelastest majanduspõgenikud Leningradi, Pihkva, Novgorodi jt meile lähematest Venemaa oblastitest ja ka Eestile lähemal asuvatest NSVL-i liiduvabariikidest. Tänu sellele ei muutunud Eesti nägu drastiliselt ja tundmatuseni – identiteedimuutus oleks aset leidnud juhul, kui Eestisse sisse rännanud majanduspõgenike suured hulgad (rohkem kui pool miljonit inimest 1945–1991) oleksid valdavalt pärinenud kaugetest NSV Liidu rahvarohketest, suure loomuliku juurdekasvuga Kesk-Aasia ja Kaukaasia liiduvabariikidest.

1944. aasta militaarsest vastupanust (eestlaste teisest Vabadussõjast) rääkides ei saa mööda vaadata selle absurdsest varjuküljest – kaks kuud enne võitluste algust Narva jõel, Teherani konverentsi viimasel päeval, 1. detsembril 1943, loovutasid liitlased (Roosevelt ja Churchill) Balti riigid küünilise, juba varem (alates Churchilli 7. märtsi 1942 kirjast sellekohase ettepanekuga Rooseveltile) ette valmistatud salakokkuleppega Stalinile, mis muutis eestlaste 1944. aasta ohvriterohke sõjalise vastupanu, sh ka võidetud lahingud, mõttetuks verevalamiseks.

Kui liitlased oleksid käitunud aumehelikult ja teavitanud Balti riikide saadikuid Läänes Balti riikide loovutamisest Stalinile, poleks Jüri Uluots ja rahvuslased mitte mingil juhul kutsunud eesti mehi üles minema sõtta, mille saatus on juba eelnevalt ära otsustatud, ning eestlaste 1944. aasta rahvuslik katastroof – purukspommitatud linnad, ülisuured inimkaotused ja hilisemad etnilise puhastuse tsoonid ja massiivne ümberrahvastamine – jäänuksid olemata.

Postsovetlik Eesti

Postsovetliku Eesti (1991–2015) eksistentsiaalseks probleemiks on saanud raskekujuline moraalne ja demograafiline kriis ning kunagiste etnilise puhastuse tsoonide jätkuv olemasolu. Kunagiste etnilise puhastuse tsoonide taasasustamiseni põlisrahvaga pole 24 taasiseseisvuse-aasta jooksul veel jõutud ega jõuta suure tõenäosusega enam mitte kunagi.

Ida-Virumaa paljudes piirkondades on põlisrahvast praegu arvuliselt veelgi vähem kui ENSV ajal. Narvas on eestlasi praegu, erinevatel andmetel, arvuliselt ca 3000, s.o 5% linna elanikkonnast. Sillamäel elab 685 eestlast, s.o ca 4,8% elanikkonnast. Ida-Virumaal tervikuna on protsentuaalselt veelgi vähem põlisrahvast (ca 20%) kui Krimmis oli ukrainlasi (ca 25%) ja alates Sillamäest elab Ida-Virumaal eestlasi protsentuaalselt veelgi vähem kui Serbia Kosovo provintsis oli serblasi (5,3%).

Eesti aga tunnustas esimeste riikide seas maailmas, juba kolmandal päeval (21. veebruaril 2008) pärast Kosovo iseseisvumise initsiaatorit ja läbiviijat USA-d, Serbia Kosovo provintsi separeerumist ning iseseisvust. Uue olukorra tekkimisel aga võib Kosovo iseseisvumise kaasus korduda lisaks Krimmile, Abhaasiale, Lõuna-Osseetiale ja Ida-Ukrainale ka Ida-Virumaal.

Samas ei leidu ühtegi tõsiseltvõetavat põhjendust Kosovo kaasuse kordumiseks Ida-Virumaal sõjalisel teel. Milleks peaksid venelased tulema oma kütuseõgijatest tankidega 1944. aasta kombel üle Narva jõe, kui, piltlikult öeldes, saavad nad tankidele vaja mineva kütuse raha eest kokku osta ja hõlvata pool Eestit? Sest iseseisvuse kadu – rahatotalitaristliku uue ühiskatla ülimuslikud seadused on muutnud aborigeenide maad, metsad, põliskodud ja aborigeenid ise (nende elujõulisema osa) totaalseks ja globaalseks vabaturukaubaks maailmaturgudel kõlvatu (võõr)raha eest.

Milleks tulla tankidega, kui sama eesmärk on saavutatav hoopis lihtsamate vahenditega – majandusliku hõlvamise teel!

Vene ohu aegunud versioonid

Laulva revolutsiooni ajal, 25 aastat tagasi räägiti palju maapiirkondade ja eriti kunagiste etnilise puhastuse tsoonide taasasustamisest põlisrahvaga kui Eesti kaitsepoliitika ühest prioriteedist – selle mittesõjalisest osast ja ühtlasi demograafilise kriisi vältimise meetmest, kuna maapiirkondades, alevites ja väikelinnades, kus tihelioleku stressi tekib vähem, on rahva loomulik juurdekasv oluliselt suurem, kompenseerimaks loomuliku juurdekasvu miinust suuremates linnades.

Säärase eluterve suhtumise alusel anti üksikutele piiriäärsetele taludele 1990-ndate algul ka väikest rahalist toetust. Kahjuks visati eluterve osa Eesti kaitsepoliitikast kiiresti ajaloo prügikasti ja kogu kaitsepoliitiline prioriteet ning ressurss – nii vaimne kui ka füüsiline – suunati USA–Iisraeli kriitikavabasse toetamisse nende sõdades ning sõjakuritegudes maailmas.

Eesti kaitsepoliitika mittesõjalise osa jaoks – moraalse ja demograafilise kriisi ületamisele, maapiirkondade ning kunagiste etnilise puhastuse tsoonide taasasustamisele põlisrahvaga, noorte tervisekasvatusse jt rahva elujõudu ning kodumaaga siduvate juurte tugevdamise meetmetesse peaks väikeriik investeerima vähemalt viis korda rohkem kui kaitsepoliitika militaarsesse osasse! Sisepoliitilisteks eesmärkideks – võimu saamise ja kindlustamise eesmärgil – on valitsejad kogu taasiseseisvusaja jooksul kasutanud kõlvatut vahendit – nn Vene kaarti, eriti hirmutamist Vene ohu aegunud versioonidega, ja suhetes Venemaaga harrastanud poliitilisi sadomaso-mänge.

Elutervest kaitsepoliitikast

20 aastat on Eesti valitsejad pakkunud Venemaale tingimusteta 5,2% oma ajaloolisest territooriumist – põlisrahvaste asualasid – ilma ühegi kokkuleppeta neil aladel elanud ja elavate põlisrahvaste (setud, ingerlased, vadjalased, põlisvenelased ja -eestlased) säilimise ning reanimeerimise kohta. Eluterve kaitse-, välis- ja rahvastikupoliitika tähendaks kohest loobumist 25 aastat väldanud poliitiliste sadomaso-mängude harrastamisest Eesti–Vene suhetes sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Juhul kui Eesti ei pääse võõrvõimude poolt peale surutud ümberrahvastamispoliitikast – oma maa järkjärgulisest ja progresseeruvast brüsseliseerimisest ja malmöstamisest (EU pealinnas Brüsselis on põlisrahvast veel ainult ca 30%!), peaks iga aus eestlane tegema midagi vähemalt selleks, et ära hoida kaugete rändrahvastega ümberrahvastamise tulekahju kiiret levimist kõikidesse Eesti maakondadesse ja ka Peipsi-tagustesse Leningradi, Pihkva, Novgorodi jt meile lähedastesse oblastitesse, kelle hea käekäigu eest hoolitsemine peaks saama Eesti üheks olulisemaks kaitse- ja välispoliitiliseks prioriteediks. Sest piirid kaotavad globaliseeruvas maailmas järjest enam oma kunagisest tähtsusest!

Meie geneetilised sugulasrahvad on meie lähimad naaberrahvad – ennekõike lätlased, seejärel piiri taga elavad venelased, samuti rootslased, sakslased, taanlased, soomlased jt Läänemere-rahvad, kellega ajaloo vältel on olnud kõige tihedamad kokkupuuted. Sugulaste esmaseks kohustuseks on hoolitsemine üksteise hea käekäigu eest.

Inimõigused ja põlisrahvad

Inimõiguste ja referendumitega enesemääratlemise ajastul on väikesearvuliste põlisrahvaste saatust määravaks suurimaks jõuteguriks saanud ühe või teise põlisrahva reaalne olemasolu oma ajaloolistel asualadel. Kui pole setusid Setumaal, virulasi Virumaal, läänlasi Läänemaal, mulke Mulgimaal, ei aita ükski leping, põhiseadus, parim sõjavägi ega liitlased säilitada neid maa-alasid põlisrahva maana!

Paljude väikerahvaste ja omanäolise kultuuriga rahvakildude kurb saatus või lausa kadumine Teise Maailmasõja järel on kõiki neid põlisrahvaste eksistentsi ja edasikestmist määravaid jõutegureid ilmekalt demonstreerinud ja hääbumisele viivad arenguteed meile selgeks teinud.

Ainult positiivne restart ja kardinaalsed ümberhindamised kaitse-, majandus-, välis- ja rahvastikupoliitikas saaksid veel ära hoida eestivaba Eesti tekkimist kunagisele ENSV territooriumile juba kolme-nelja inimpõlve möödudes!

Tartus, 22. märtsil 2015

TÕNIS SIIM

[esiletõsted]

Milleks tulla tankidega, kui sama eesmärk on saavutatav hoopis lihtsamate vahenditega – majandusliku hõlvamise teel!

 Inimõiguste ja referendumitega enesemääratlemise ajastul on väikesearvuliste põlisrahvaste saatust määravaks suurimaks jõuteguriks saanud ühe või teise põlisrahva reaalne olemasolu oma ajaloolistel asualadel.

[fotoallkiri]

1944: Kuigi osa Eesti-lähedasest maailmast tähistab mõne päeva pärast 70 aasta möödumist II Maailmasõjast, mis lõppes 8. mail 1945, on Eestile märksa traagilisemad mälestused aastast 1944. Kui liitlased oleksid käitunud aumehelikult ja teavitanud Balti riike nende loovutamisest Stalinile, poleks Jüri Uluots ja rahvuslased kutsunud eesti mehi üles minema sõtta, mille saatus oli otsustatud. Eestlaste 1944. aasta rahvuslik katastroof – purukspommitatud linnad, ülisuured inimkaotused ja hilisemad etnilise puhastuse tsoonid ja massiivne ümberrahvastamine – jäänuks olemata. Tänavu kevadel tõi tolle aasta pöördelised hetked vaatajateni Elmo Nüganeni film „1944“.

Jaga |