Nädala juubilar JEAN SIBELIUS 145

Kui kuulata Sibeliuse muusikat, jääb hing kinni ja süda hakkab pekslema, ihukarv käeseljal võdisema ja judinad jooksevad üle selja - nii mõjus on see muusika. Meenub, kuis aastakümneid tagasi Uno Uiga võttis oma Tartu Poistekoori repertuaari Sibeliuse „Finlandia". Missugust kahinat ja kahtlust see äratas kõrvaltvaatajais: „See on ju nii raske lugu, ei poisid seda suuda ära laulda." Aga võta näpust - laulsid nii, et kui viimase oreliheli (koori saatis Urmas Taniloo) kajavõnge oli saalist hajunud, pidasid kuulajad hinge kinni ja saali täitnud valus vaikus lisas Sibeliuse võimsale muusikale veelgi värvi. Oulu koorijuhid ei suutnud ära imestada, kuidas virolaiset  suudavad nende muusikat paremini esitada kui nende endi koorid. Ju selles muusikas on siis midagi, mis haarab endaga kaasa ega lase niipeagi lahti. See on võimas tunne. „Finlandia" on Soome iseseisvumise sümbol, mis on soomlastele ehk sama oluline kui eestlastele Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm".

Sibelius olla olnud vastuoluline isik. Tema surmast on möödunud 53 aastat, aga puhata ta hingel ei lasta. Alles hiljuti avaldas Soome ajaleht Ilta-Sanomat artikli, milles USA professor Timothy L. Jackson väidab, et Soome esihelilooja Jean Sibelius (1865-1957) oli aktiivne nats, kes levitas natsipropagandat Saksamaal ja Põhjamaades. Texase ülikooli muusikaprofessor põhjendab oma väiteid ajaleheväljalõigete, dokumentide ja kirjadega. Jacksoni esseest kirjutanud väljaande Chronicle of Higher Education teatel leiavad aga teised uurijad, et majandusraskustes helilooja tahtis lihtsalt Kolmanda Reichiga hästi läbi saada. Kellel on õigus? Küll soomlased selle välja selgitavad (kui nad seda pole juba teinud!).

Kui 2005. aastal tuli Rahvusooperis Estonia lavale Sibeliuse muusikale loodud Youri Vamose ballett „Shannon Rose", siis kõlas seal ka Sibeliuse Viiulikontserdi üks osa, mille esitas RO Estonia ja Soome Rahvusooperi sümfooniaorkestrite kontsertmeister Andrus Haav. Balleti koreograafia oli huvitav ja mõjus. Lavastust saatis publikumenu. Samas tean mitut inimest, mina nende hulgas, kes käisid seda balletti vaatamas just Sibeliuse muusika pärast. Andrus Haava esitus liigutas hingekeeli. Ühes intervjuus tunnistas ta ise, et teos on raske ja nõuab viiuldajalt virtuooslikku mängu, aga samas läheb see muusika niivõrd hinge, et pärast on raske kohemaid teiste oopustega jätkata.

Igal aastal korraldatakse Soomes suurhelilooja mälestuseks Jean Sibeliuse muusikafestivale, millest võtab osa muusikuid üle maailma. Tänavu võistlesid viiuldajad. 2. detsembril lõppes Helsingi Finlandia-talo's kümnes J. Sibeliuse nim. rahvusvaheline viiuldajate konkurss, mille võitis 25-aastane Belgia venelane Nikita Boriso-Glebsky, kes mängis finaalis Johannes Brahmsi Viiulikontserti D-duur ja Jean Sibeliuse Viiulikontserti D-moll. Teiseks jäi 23-aastane soomlane Petteri Iivonen ja kolmanda koha võitis 16-aastane ameeriklane Esther Yoo. Kahjuks said meie muusikahuvilised seda maailma üht mainekamat viiuldajate konkurssi, mida korraldatakse 1965. aastast iga viie aasta järel, kuulata vaid internetist, ja see võttis kuuldud muusika ilust palju ära. Huvitav oli aga jälgida, kuidas Soome meedia konkurssi kajastas. See teema oli mitu päeva sama tähtis kui Soome parlamendi arutelu ja hääletus Iirimaale rahalise toetuse andmisest. Huviorbiidis polnud mitte ainult kaks soomlasest viiuldajat, vaid tähelepanu jagus kõigile konkursist osavõtjaile. See oli suur kultuurisündmus. Soomes on Sibelius mitte ainult muusik, vaid tõeline rahvuskangelane ja teda austatakse väga. Kahjuks ei ületanud see aga Eesti meedia jaoks uudiskünnist.

Johan Julius Christian Sibelius (hüüdnime Janne muutis ta ise Jean'iks) sündis 8. detsembril 1865 Hämeenlinnas ja suri 20. septembril 1957 Järvenpääl Ainolas (praegu on seal helilooja majamuuseum, mida tasub suviti kindlasti külastada). Tema isa oli väikese Hämeenlinna (3000 elanikku) linnaarst. Perekond elas pisikeses renditud majas, kus doktor Sibeliusel oli ka vastuvõturuum. Tulevane helilooja õppis Hämeenlinna lütseumis, mängis kooliorkestris, kuid kõige meelsamini viibis ta  looduses. Seal sai tema fantaasia tuule tiibadesse. Peagi taipas noormees, et tema elu ei sarnane oma rikaste koolikaaslaste omaga, kes kandsid kalleid riideid ja said vanematelt ahvatlevaid kingitusi. Temal tuli poisikesepõlves õppida paljustki loobuma. Ta sai aru, et vaestele pole ette nähtud osa saada kõigest sellest, mis rikastele oli omane. See teadmine rõhus ta meeli. Tänu andekusele ja lahtisele mõistusele suutis ta siiski hästi teistega sammu pidada. Arvutamine ei teinud talle mingit raskust. Kõrgemates klassides avasid klassikalised keeled talle uue ilumaailma. 14-aastasena hakkas ta õppima dirigent Gustav Levanderi juures viiulit; viiulimäng viis ta kammermuusika juurde. 1885. aasta maikuus sooritas ta küpsuseksamid ja pani end kirja Helsingi ülikooli õigusteaduskonda. Helsingis oli avatud muusikakool ja selle juhatajast Martin Wegeliusest kujunes Jeani elus üks tähtsamaid isikuid. Hilisemad õpingud viisid teda Berliini ja Viini. Aastail 1892-1900 töötas Sibelius ka Helsingi Muusikaakadeemias õpetajana. Peagi andis rikkalik riiklik stipendium Sibeliusele võimaluse täielikult pühenduda heliloomingule ja 1904. aastal koliski ta oma villasse Ainolas, Järvenpääl. Sibelius saavutas ülemaailmse kuulsuse suurteoste loojana. Kõik tema tähtsamad helitööd - 7 sümfooniat, programmilised poeemid ja viiulikontsert - on kirjutatud sümfooniaorkestrile. Viiulikontsert kuulub endasuguste hulgas kõige nõudlikumate ja populaarsemate teoste hulka.

I. Kull ja O. Tuisk kirjutavad  1982. aastal välja antud „Muusikaajaloos": „Olulise osa Sibeliuse loomingust moodustavad programmilised süidid, mis on koostatud muusikast lavateostele. Sibeliuse suurteosed mõjuvad enamasti sümfooniliste saagadena. Sageli on nad juba programmi kaudu seotud soome muistendite, saagade või „Kalevala" kujudega. Kuid ka teostes, millel programm puudub, on Sibeliusele omane eepiline väljenduslaad. Muusika areneb kiirustamata, suursuguse tõsidusega. Tema muusikale on väga iseloomulikud basside tumedast sügavikust ootamatult kerkivad kõlamassid täis ähvardavat protesti ja äikesemeeleolu. Eriti jõuliselt on Sibelius neid meeleolusid väljendanud sümfoonilises poeemis „Finlandia", mis õhutas soome rahvast vabadusvõitlusele. „Toonela luik" on silmapaistev näide Sibeliuse tugevalt arenenud värvimeelest. Sibelius kuulub nende heliloojate hulka, kes olid suured kõlamaalingute meistrid. Sibeliuse muusika on küll sügavalt soomepärane, kuid ta ei tsiteeri rahvaviisi. Ta toetub soome loodusele, muistenditele, saagadele, Kalevalale. Sibeliuse muusikas on palju unistavaid rahvaviisilaadseid teemasid ja ka sügavaid dramaatilisi kõlavärve, ta on suur kõlamaalingute ja kargete kooskõlade meister. Suursugune tõsidus on Sibeliuse muusika üks iseloomulikumaid jooni. Ta on rahulik jutustaja, kes ise on öelnud: "Minu muusika kuulamiseks tuleb võtta aega."

Sibeliuse loojatee oli okkaline. Teda on nimetatud maailma kõige halvemaks heliloojaks. Marksistlik filosoof ja kriitilise teooria isa Theodor Adorno arvates oli Sibeliuse muusika rangus seotud suguelulise askeesiga. Nn impotentsist sai kahekümnendail aastail omaette esteetiline kategooria, kultuurbolševismi sünonüüm. Adorno alavääristas Sibeliuse muusikat samasuguse mõistmismetoodikaga, mis Esimese maailmasõja järel oli kasutusel uuelaadse muusika alavääristamiseks. Loomulikult nägi Adorno, kes oli koos Schönbergi ja teiste intellektuaalidega sunnitud natsiajal Saksamaalt jalga laskma, Sibeliuses tollal vaid establishment'i. Adorno kirjutas ka ise „uut muusikat" ja pooldas selle atonaalsust. Praeguseks on muusikateoreetikud adornoluse varju Sibeliuse kohal hüljanud. Tema vastu on tekkinud uus ja sügavam huvi.

Sibeliuse geniaalsemad tööd on orkestrimuusikas ja sümfooniates, mis tihti sisaldavad soome mütoloogiat ja teisi rahvuslikke teemasid (neljaosaline Lemminkäise-sari, „Pohjala tütar", helipoeem „Tapiola"). Aastal 1892 Sibelius alustas Kullervo-sümfooniaga Rahvuskalevaise aja Soome heliloomingus.

Rahvuslikuks kultuuriomandiks on muutunud ka tema lavamuusika (Adolf Paul „Kuningas Christian II", Arvid Järnefelt „Surm", Shakespeare „Torm"), mitmed klaveri- ja viiulilood ja tuntud luuletajate tekstidele kirjutatud koori- ja soololaulud.

Jean Sibeliuse muusikat austatakse ja armastatakse eriti Skandinaavias ja germaani keelte maades, kuid Sibeliuse kohta muusikamaailmas peetakse siiski lahtiseks ja raskesti tõlgitavaks. Kodumaale on tema mõjutus olnud muidugi väga suur ja mitte ainult - Sibeliuse muusika mõjusust tunnetavad kõik muusikat armastavad inimesed, elagu nad siis ükskõik kus. Ja kes pole tänini enese jaoks veel avastanud Sibeliuse muusika ilu, võtke endale aega - nagu on soovitanud helilooja ise - ja kuulake.

Uskuge, te ei kahetse.

AGE RAA, kultuuriajakirjanik

Jaga |