Kurrunurruvutisaar Mauritius

HILVI VIISITAMM,      21. detsember 2005


Pipi Pikksuka isale valitseda antud unistuste saar meenus mulle kohe, kui sain pilvelaamast läbi sukelduvast lennukist esimese pilgu Mauritiusele visata. Imelik, kuidas saab niisugune vulkaanipursetest tekkinud maa keset India ookeani püsida juba 10. sajandist saadik, kui teadaolevalt esimesed araabia kaupmehed Mauritiusele jõudsid.

Saaremaast veidi väiksem Mauritius asub Madagaskarist 800 kilomeetrit ida poole. Elanikke mahub saarele üle 1,1 miljoni, mis teeb rahvastiku tiheduseks ligi 600 inimest ruutkilomeetri kohta, muutes Mauritiuse üheks tihedamini asustatud piirkonnaks maailmas.
Saarest on üle käinud portugallased, hollandlased, prantslased ja inglased, kuid põlisasukaid ju ei ole, kogu elanikkond on sisse rännanud, seetõttu pole ka kellelgi suuremat õigust maale kui teistel. Praeguse rahvastiku enamuse moodustavad India päritolu inimeste järeltulijad, kuid kirjuks muudavad pildi aafriklased, mulatid, malagassid, hiinlased, araablased ja eurooplased.
Pealtnäha tundub, et kõik elavad sõbralikult koos, kuid segaabielusid sõlmitakse harva, ja igapäevaelus eristuvad selgelt klassivahekorrad. Valgete kogukond kontrollib suurt osa saare suhkru- ja turismitööstusest. Hiinlased tegutsevad enamasti väikekaupmeestena, indialaste käes on poliitiline ja administratiivne võim, aafriklaste järeltulijad kreoolid tegelevad põllumajandusega.

Ajutine kodu ookeani kaldal
Blue Lagooni hotell seisab lausa kaldaliival ja on ehitatud nii, et ainult kaheksast toast avaneb vaade otse veele. Olime abikaasaga nende õnnelike sekka arvatud. Õhtuti magama heites jätsime lahti rõdu klaasist lükandukse ja nautisime kõrgete ookeanilainete tantsu vastu kaldaplatood. Nii võikski alati olla, mõtlesime unne suikudes.
Imeilusat vaadet rikuvad mustad laavamürakad nii kaldal kui vees. Aga muidu näeb kõik välja nii nagu paradiisis, millega seda saareriiki tihtilugu võrreldakse: kõrged kookospalmid oma kolmemeetriste lehtedega, mille all punguvad veel rohelised viljad, ohtralt õitsvaid bugenvilleasid, oleandripõõsaid, ebakrootoneid, erivärvilisi hibiske, pelargooniume, teisi õistaimi, millele nime küll anda ei oska, aia taga vohavad umbrohuna havisabad ja diffenbahhiad, roost varjualused rannal päikese eest peitu pugemiseks nagu meile tuttavad Coca-Cola sirmid.
Mauritiusel tunnistatakse tegelikult vaid kahte aastaaega: septembrist maini püsib kuum ja niiske suvi, kui soojakraadid tõusevad 35ni ja rohkemgi, edasi valitseb väga pehme talv, mil kuuma antakse nii 25 kraadi ringis.
Suvitushooaeg oli juba täies hoos, kuigi päike ei lõõsanud hullult – kõigest 25–26 kraadi ringis, vahel kiskus pügalad ka ülespoole, mõnel päeval udutas vihmagi või katsid pilved taevalaotuse. Ja see oli suuresti abiks, sest valgenahaliste keha kõrbeb momentaalselt, eriti ookeanivees. Isegi peanahk ja otsaesine kippusid nii valusaks kätte, et ei saanud liigutadagi.
Õnneks puhus pidevalt mõõdukas tuul, mis tegi olemise talutavamaks. Märkimist väärib, et tuuleiilid sõudsid pidevalt ühes suunas – poolkülitsi hotelli eest mööda, mistõttu restoranil üks sein puudus täielikult. Ilmselt pole selleks vajadust.
Kuigi levinud arvamuse järgi kohtab eestlasi maailmas igal pool, siis Londonist Air Mauritiuse hiigellennukis maha istudes, ei näinud me, ime küll, ümberringi ühtegi eestlast. Ja hotelliski esindasime oma rahvast ainult kahekesi, rääkimata sellest, et kohalikud ei teadnudki, kus Eesti asub.

Koloniaalne lõuna ja novaatorlik lääs
Kohalike jutu järgi tundus lõunapoolne kant mahajäänum kui põhjapoolne. Otsustasime järele kaeda ja võtsime jalge all tee pealinna Port Louisi. Põhimõtteliselt tahtsime seda reisi teha bussiga, sest uhiuusi taksosid kasutades oleks meil kohalik koloriit jäänud nägemata.
Liiklus on saarel vasakpoolne, arvatavasti jäänuk brittide elustiilist, asfaltteed siledad ja hästi sõidetavad, aga väga kitsad. Kõnniteed mitmel pool puuduvad, ja olemasolevadki on auklikud ning ebatasased. Hea huumorisoone korral võib rahulikult välja kannatada sellegi, et üks teelõik Port Louisi suunal kandis kiirtee tähist, aga kiirust talitses sealsamas seisev, vaid 90 km/h lubav märk.
Bussid paistsid pehmelt öeldes vana välimusega, ühel pool vahekäiku kahe-, teisel pool kolmekohaliste istepinkidega. Ja konduktoriga, kes põristas aparaadist välja pika piletiriba, mis oli peaaegu valge, kui mitte arvestada mõnda tindiplekki. Ja liikusid need sõidukid oi kui aeglaselt, aga kohale jõudsime.

Port Louis kui hiigelsuur turg
Port Louis kui suur tööstus- ja kaubanduskeskus jättis vastaka mulje. Ootasime vist enamat, võib-olla rohkem euroopalikku, jättes endale teadvustamata, et tegemist on ikkagi Aafrikaga. Tegelikult kuulusid ju kõrghoonedki linnapilti, kuid need kadusid kuidagi ära üleüldise sagina ja tänavakaubitsemise sisse.
Meie mõistes kaubamaja või suuremat sorti müügipinda polnudki – poed on tillukesed ja igat liiki träni täis. Üles leida midagi ihaldusväärset oli üsnagi raske. Põnevust pakkusid kodumasinate poed, milles sisalduv kraam ei ole kõik veel Eestis saadavalgi. Lähtusime internetist ja turismibüroodest saadud infost, et Mauritiusel ootab meid ees odav ostuparadiis. Paradiisi me üles ei leidnudki, sest hinnad olid samad mis meil või kohati hullemadki.
Kokkuvõtvalt tahtsime võimalikult ruttu linnast jälle välja saada, et keegi tänaval ei sunniks valjude karjatustega patareisid või pesunööri ostma. Aga võta näpust! Kõikide bussiliinide peatused olid ilusasti nähtaval, välja arvatud meie oma. Pika otsimistöö tulemusena ja kohalike kaasabil avastasime peatuse hoopis bussijaamast kaugel eemal nurga tagant.

Tähelepanu vääriv toit
Mauritiusele sai sõidetud teadmisega, et toit on seal maitsev. Ja see teadmine leidis tugevat kinnitust. Kõik road olid väljanägemiselt ja maitselt sedavõrd omapärased, et söögiajad venisid tunnisteks ning pikematekski. Kui tagasiteel Sir Seewoosagur Ramgoolami nimelises lennujaamas siiski eestlastele sattusime, kes kaupluses karri maitseainepurki nähes karjatasid: „Ei, ainult mitte karrit!", teadvustasin esimest korda endale, et iga toidupala maitsestamiseks oli tõepoolest just seda kollast pulbrit kasutatud. Ja tõele au andes ega minagi niipea seda maitset suus tunda ei tahaks.
Et Blue Lagoon paiknes väga eraldatult villade rajoonis, siis koondus elutegevus põhiliselt restorani. Ja personal pingutab mehiselt, et keegi ei tahaks välja sööma minna. Igal hommikul kuulutati välja temaatiline õhtusöök: india, itaalia, barbeque, kreooli jne. Selle juurde kuulus vastav muusika, küünlavalgus ja kohati isegi ettekandjate riietus.
Kreoolidest kelnerid ja ettekandjad on imeliselt sõbralikud ja vastutulelikud, aga probleeme põhjustas tihtipeale keeleoskus. Ikka minu oma. Riigikeelena on kirja pandud inglise keel, mida kohalik rahvas ka räägib, aga nii omamoodi, et raske on neist aru saada. Sama lugu kordub prantsuse keelega. Aga ülipüüdlikult teenindavad nad küll ja välja õpetatud on korralikult. Niipea kui nuga ja kahvel seiskusid, oli taldrik viuhti! läinud, mis sest, et söögiriistad kõnelesid euroopalikult pooleliolevast söömaajast.

Kohalikud etteasted
Hommikuti korraldasid söögisaalis näitemängu varblased. Nad lendasid lahtistest akendest sisse ja keegi neid lausa ära ei ajanud. Et kolm korda päevas pakuti buffet-toitu, jäi linnukestel piisavalt aega, et iga kord, kui keegi midagi tooma läks, saia või muu toidu küljest tükke ampsata, vahel püüdsid nad isegi midagi ära tassida.
Teise lõbuallika, tumedat verd uhke valge kõrge mütsiga meeskoka ülesandeks oli igal hommikul mune praadida. Ta kordas minu järel ülipüüdlikult „kaks muna" ja alustas. Esimese munaga läks tal õnneks ja see kukkus neljakandilisele plaadile küpsema, aga teise muna koor purunes tal peos ning kõik plärtsatas laiali. See vahejuhtum koristati kärmesti – nimelt oli panni ühes nurgas auk taoliste olukordade lahendamiseks.
Samal ajal soovis teine sööja, et tema muna saaks kahelt poolt praetud. Kokk talitas vastavalt, aga haaras muna pannilabidale liiga vara, pärast käsklust „veel praadida" laotas ta muna jälle hoolikalt pannile tagasi. Sealjuures püsis ta nägu sügavtõsine ja tööle pühendunud.
Kolmandaks hoidsid meeleolu üleval kohalikud mahlakokteilid, ei, mitte alkoholisisaldusega. Neid oli palju erinimelisi nagu Tropical kiss ja Sunset ja Fruit passion, aga kui need lauda toodi, siis maitsesid kõik erinimelised täpselt ühtemoodi.

Paradiisisaar
Turismikirjanduse järgi on Mauritiuse suurim väärtus inimesed. Ja küllap see nii ongi. Pealetükkivat kauplemist nagu Egiptuses siin ei kohta, lipitsemist nagu Aasias ka mitte, väga resoluutselt lausutud „ei" peatab nad poolelt sõnalt.
Tuleb tõde tunnistada, et lisaks heale teeninduskultuurile on kreoolid väga ilusad inimesed: küll väikest kasvu, aga saledad, graatsilised ja liikuvad, nahavärvilt heledamad kui neegrid, aga tumedamad kui indialased, peente korrapäraste näojoonte ja imeilusate tervete valgete hammastega.
Mark Twain olevat kunagi öelnud, et jumal lõi kõigepealt Mauritiuse ja siis sama valuvormiga paradiisi. Turismitöötajad on sellest mõttest kinni haaranud ja Mauritiust reklaamitaksegi paradiisisaarena: rannad on siin kaunid, hotellid kõrge tasemega, ohtlikke loomi ei ole, kuritegevus on madal, vaktsineerida pole vaja, hoovused suplejaid ei ähvarda. Ja haisid nagu Hansapanga pensionifondi reklaamis pole ka karta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)