Briti majandusteadlane: Eesti majandus ei ole eurokõlbulik

Kas Eesti ühineb eurotsooniga tuleva aasta jaanuaris tänu valitsuse  kärpepoliitikale? Või ei saanud Euroopa Komisjon näidata Eestile punast tuld olukorras, kus eurotsooni kuuluvad sellised finantsraskustes riigid nagu Portugal ja Hispaania?

Arvan, et Eesti ühinemine eurotsooniga saab võimalikuks mõlemat pidi. Euroopa Komisjon vajab vähemalt üht riiki, mida esile tõsta kui näidet, et „sisemine devalveerimine" tõesti toimib. Euroopa Komisjon loodab, et selleks riigiks on just Eesti. Samal ajal sooviti Eesti vastuvõtmisega anda maailmale märku eurotsooni tugevusest. „Inimesed räägivad, et eurotsoon hakkab koost lagunema, aga vaadake, selle asemel me võtame hoopis uusi liikmeid vastu!" - just sellist sõnumit soovis Euroopa Komisjon edastada Eestit eurotsooni vastu võttes.

Muide, enne tänavu maikuus toimunud eurotsooni finantskriisi soovitas Euroopa Keskpanga nõukogu Eestit mitte vastu võtta - jätkusuutlikkuse puudumise tõttu. Arvestades Hispaania, Portugali, Iirimaa ja Kreeka ilmsikssaanud ränka finantsolukorda, oleks Eesti euroalast väljajätmine saatnud avalikkusele vale signaali väga halval ajahetkel.

Kas Eesti oleks saanud kutse astuda euroala liikmeks juhul, kui eurotsooni poleks maikuus tabanud ränk finantskriis?

Minu arvamuse kohaselt poleks Eesti saanud sel juhul kutset liituda euroga. Eesti majandust ei saa  käesoleval ajal kuidagi pidada normaliseerunuks.

Euroalaga liitumiseks sisse seatud kriteeriumide eesmärk on kindlustada, et euroalaga ühinevad majandused oleksid tõestatult stabiilsed ja toimiksid normaalselt. Paraku Eesti puhul debatt vastavusest neile kriteeriumidele lükati otsekohe kõrvale eurotsooni tabanud finantskriisist tekkinud paanika tõttu. Seetõttu on väga raske pidada avalikku debatti Eesti eurokõlvulisuse üle. Euroopa Komisjon rakendab praegu kogu oma jõu tõstmaks eurotsooni usaldusväärsust.

Millised olid Eesti valitsuse peamised vead, mis viisid suure tööpuuduseni ja muude majandusprobleemideni?

Väljaspool Eestit elava inimesena on mul seda raske kommenteerida. Mul ei ole ka soovi ennast lasta tõmmata poliitilistesse väitlustesse.

Suurimad vead olid minu hinnangul seotud Eesti Pangaga. Nimelt asjaolu, et Eesti kroon oli otseselt seotud euroga, jättis Eesti Panga ilma võimalusest läbi viia iseseisvat rahanduspoliitikat. Eesti Pank pidanuks teostama tõhusamat järelevalvet pangandussektori laenupoliitika üle ja kehtestama panganduses märksa karmimad dokumentatsioonireeglid.

Eesti valitsus oleks pidanud pöörama suuremat tähelepanu IMF-i hoiatustele. Fiskaalülejääk pidanuks buumiperioodil olema märksa suurem; see oleks vähendanud nõudlust ajal, mil majandus oli niigi ülekuumenenud.

Fiskaal- ja laenupoliitika kaudu on võimalik suunata ja korraldada majanduselu neis riikides, mis ei saa kasutada intressimääradel põhinevat majanduspoliitikat. Arvestades Eesti majanduse praegust seisu on selge, et Eesti valitsus ei ole fiskaal- ega laenupoliitikat teostanud kõige adekvaatsemal ja arukamal moel.

 Liiga rahulolevalt vaatas valitsus pealt hiljuti Eestis aset leidnud palgatõusurallit. Pingete maandamiseks tööjõuturul tulnuks valitsusel varakult kehtestada märksa paindlikum tööturusüsteem immigratsiooni suhtes (see ei puuduta ainult vilunud tööjõudu).

Rahvastiku teemale, arvestades selle olulisust, pööratakse Eestis teenimatult vähe tähelepanu.

Murettekitavalt suureks probleemiks on Eestis kujunenud see, et kõrge tööpuuduse tõttu lahkuvad riigist paljud meeleheitel noored. Mil moel on uuritud seda, kui suures ulatuses toimub noorte väljaränne Eestist? Kas see probleem on Eestile prioriteetne? Kui oluline on Eesti riigil aidata majanduslikult neid noori peresid, kes sooviksid soetada endale järeltulijaid?

Nende küsimustega tegelemisest sõltub kogu Eesti tulevik. Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamine on aga pigem kaugema tuleviku küsimus. Mul on Leedut ja Lätit puudutavad vastavasisulised uuringutulemused kättesaadavad, aga tänini pole ma saanud sellealast teavet Eesti kohta.

Kas astmelise tulumaksu kehtestamine aitaks Eesti majandusprobleeme leevendada?

Eesti majanduse käekäik sõltub suurel määral ekspordist. Sisemaine nõudlus ei taastu nii dünaamiliselt nagu paljud loodavad. Seega annab eksport Eesti majandusele proportsionaalselt enim väärtust. Kuid ekspordi kasv ei suurenda käibemaksust saadavaid laekumisi.

Ka ehitussektor võib stabiliseeruda, kuid buumiaegsetesse kõrgustesse ta enam tagasi ei tõuse. Seega kinnisvaraga seotud tulud ei aitaks riigieelarvet enam sama palju kui varem.

Eestil on vaid kaks valikut: kas hakata tõsiselt kärpima tervishoiu- ja pensionisüsteemi või siis olulisel määral tõsta tuludelt saadavaid makse, kas astmelise tulumaksuna või mõnd teist liiki tulumaksuna.

Küsis Kesknädala reporter INDREK VEISERIK

Jaga |