Nädala juubilar: Egon Rannet 95

Aarne Ruben,      29. november 2006


Egon Rannet (1911–1983) oli menukas nõukogudeaegne autor, oma ajastu laps, kelle kohta näiteks Aksel Tamm mäletab, et, kuulumata kommunistlikusse parteisse, oli Rannet kordi parteilisema meelsusega kui need, kes mõtlesid EKP kaudu karjääri teha.

Iseseisva Eesti Vabariigi ajal juhtus inetu lugu enne Ranneti "Kadunud poja" uuslavastust. Mati Unt võttis näidendi lavaletoomise käsile 1999. aasta lõpul, kuid kirjandusteadlane Oskar Kruus esines avaliku üleskutsega mitte lasta Undil seda lavastada, sest stalinistlik minevik tuleb jätta sinna, kus on ta koht – ajalukku. Kruus lahkus "Kadunud poja" esietenduselt demonstratiivselt –sellised demarshid pole enam ammu kombeks olnud.

Ranneti üheks põhisaavutuseks on "Kivid ja leib", mis on nagu grammofoniplaadil aeglaselt käiv nõel, kui võrrelda eesti kirjandust grammofoniplaadiga. Võrdlus tasub ennast ära, sest niisugused nõukogude ühiskonna läbilõiked nagu Mats Traadi "Üksi rändan", Arvo Valtoni "Mustamäe armastus" või Teet Kalda "Janu" olid kiired plaadinõelad.
Ranneti "Kividest ja leivast" vaatab vastu niinimetatud pseudoeepilisus, Rannet tahab justkui öelda: ma soovin kirjutada suurt lugu, ma soovin näidata erinevate klasside kokkupõrkamist sõjajärgsel ajal, näidata sootsiumi siit ja sealt vaatevinklist. Aga ime jääb tabamata, sest Rannet ei olnud geenius.

Ometi iseloomustas Ranneti isiksust haruldane ausus, ta lõi mehiselt rusika lauale ja justkui näis oma loominguga ütlevat: kulakuhinged ei tea sotsialismist midagi, olgu vait. Romaani "Kivid ja leib" läbib kaksikjaotus: raha võim versus rahva võim. Rannet oli selline "eestiaegne mees", keda olen vast minagi kohanud: tõrges uuenduste ja salakavala mõtteviisi vastu. Kui ta milleski aus oli, siis oli ka lõpuni aus ning pidas "aruandlus-valimiskoosolekute" pakazuhhat tõsiseks rahva võimuks.

Kui nüüd küsida, kas Rannet kirjutas ka tänapäevalikest kavalantsudest ja rehepappidest, siis on vastus: kirjutas küll. Tema "Kriminaaltangos" (1968) tegutseb ärikate jõuk, seksuaalrevolutsioon on parasjagu käimas ja moeasjaks on saanud Kafka. Kasutatakse põnevaid väljendeid nagu "antitark", "vakt", "jänkide purukumm", mitu tegelast tsiteerivad ilmselt popiks saanud Kafkat, kusjuures Kafka ei ole kunagi midagi sellist kirjutanud nagu seal esitatakse. Raamatu tagakaanel on märge "Anno D. 1968", nii et Jumal on ka mängu võetud, seda sügaval nõukogude ajal.

Mentaliteediajaloolastele on "Kriminaaltango" hindamatu lugemine, seal on terve hulk kultuurist igaveseks kadunud märke, kuid retsepte tänapäevaprobleemide kohta on sellest näidendist, nagu kirjandusajaloost üldse, raske leida. Kui muidugi ei võeta ette nii universaalset autorit nagu Tammsaare.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)