Põhiseadus e-hääletamist ei luba

Vabariigi Valimiskomisjoni esindajad, e-valimiste korraldamisega seotud inimesed ja meie e-usklikud asusid palavikuliselt esitama vastuväiteid ning püüavad tõestada, et e-valimiste turvalisusega on Eestis kõik parimas korras.

Vabariigi Valimiskomisjon ei näinud mingeid probleeme, ja nii algasid 15. mail elektroonilised eelvalimised. Nüüd tulevad valimisserveritesse arvutitega ja mobiilidega antud e-hääled ja ainukestena Euroopa Parlamendi uue koosseisu liikmetest osutuvad Eesti saadikud sinna valituks ka mingi osa e-häältega.

Kas see ainulaadsus on Eesti edulugu või hoopis häbilugu?

Millised seadused reguleerivad e-valimisi?

Peatume mõningatel valimiste õiguslikel aspektidel, mis kogu selle juba aastaid kestnud e-hääletamise turvalisuse alase diskussiooni kirgede taustal on jäänud tähelepanuta.

Euroopa Parlamendi liikmete valimist Eestis reguleerivad mitmed õigusaktid. Keskseks on Euroopa Parlamendi valimise seadus. Selle seaduse §38 reguleerib valimisjaoskonnas hääletamisega seonduvat. Muu hulgas on seal sätestatud, et hääletamissedeli saamiseks esitab valija jaoskonnakomisjonile isikut tõendava dokumendi. Hääletamissedeli saamise kohta paneb valija oma allkirja valijate nimekirja. Valija täidab hääletamissedeli hääletamiskabiinis ja teeb seda ise. Kui valija füüsilise puude tõttu ei ole võimeline hääletamissedelit ise täitma, võib seda tema palvel ja tema juuresolekul teha teine valija, jne.

Kogu selle regulatsiooni tuumaks on nõue, et ühemõtteliselt tuvastatakse valija isik. Ühtlasi tagatakse, et iga valija hääletab ise ja valija ei saa hääleõigust kellelegi teisele loovutada.

Elektroonilise hääletamise korraldamist reguleerib selle seaduse §47(2). Selles märgitakse, et elektrooniline hääletamine korraldatakse Riigikogu valimise seaduse 7.(1) peatükis sätestatud korras.

Riigikogu valimise seaduse §48(4) reguleerib elektroonilise hääletamise korda. Muu hulgas sätestatakse selles paragrahvis, et valija tõendab oma isikut digitaalset tuvastamist võimaldava sertifikaadiga, mis on välja antud isikut tõendavate dokumentide seaduse alusel. Edasi selgitatakse juba protseduurilisi küsimusi ja seejärel märgitakse, et valija kinnitab hääletamist digitaalallkirja seaduse nõuete kohase digitaalallkirjaga.

Kõik oleks nagu korras. Kas aga ikka on?

Kui laskuda detailidesse, siis probleeme on rohkem kui küllaga. Selleks et kinnitada tavakorras toimuvate valimiste ja e-hääletamise hääletamismenetluste ühetaolisust, on vaja omada nihestatud üldistusvõimet, ja tavamõistusele ei ole see jõukohane. Ainult jumal teab, kui "ise" e-valija hääletab, keda ta volitab enda eest valima. Jne.

Jäägu need meie õiguslikesse lapsustesse kuuluvad hääletusmenetluse ühetaolisuse asjad rahvusvahelise juristide kogukonna arutada!

Käesoleva kirjutise autor väidab, et elektroonilisel hääletamisel ei tuvastata hääletaja isikut ja meie elektroonilise hääletamise korralduse juures ei saagi seda põhimõtteliselt teha. Elektrooniliselt saab digitaalsete sertifikaatidega tuvastada ainult isiku digitaalset andmekandjat, kuid mitte selle andmekandja kasutajat. ID-kaart või mobiiltelefon ei ole aga füüsiline inimene.

Eestis on elektroonilist hääletamist seni kasutatud alates 2005. aastast kuuel korral ja kokku on Vabariigi Valimiskomisjoni andmetel antud nendel valimistel 476 883 e-häält.

Võime konstateerida, et nende valijate isikut, kes need hääled andsid, ei tuvastatud. Tuvastati ainult valimisnimekirja kantud isiku digitaalne andmekandja, aga mitte seda andmekandjat kasutanud tegeliku hääletaja isik. See ongi juriidiline probleem: me ei tea, kes tegelikult valis; me üksnes usume, et valijaks oli isik, kellele kunagi väljastati tema isikut tõendav andmekandja.

Mitte keegi ei saa täna öelda, kes istub arvuti taga või on telefoni juures, s.t kes on andmekandja kasutaja. Me isegi ei tea, kas tegemist on andmekandja vahetu kasutajaga või tarkvaralise kasutuslahendusega. Tänane süsteem ei võimaldagi kindlaks teha andmekandja kasutajat. Kogu IT-usul põhinev valimissüsteem ning ka suur osa Eesti ID-kaardi ja mobiil-ID rakendusi on juriidiliselt lapsemeelne rumalus. Eesti IT-alane enesekiitmine meenutab iseteadvate lasteaialaste tegemisi. Tase on selline nagu meie presidendil, kes presenteerib ennast rahvusvaheliselt küberkaitse-spetsialistina ja kelle küberkaitselist tarkust iseloomustab oskus kinni kleepida oma läpaka kaamera.

Valijaks saab olla ainult tuvastatud füüsiline isik

Meie e-valimised ei naeruväärista ainult meie riiki, demokraatia ja õigusriigi olemust, jms. Nüüd me püüame muuta naeruväärseks ka Euroopa Parlamenti.

Kõige naeruväärsemas olukorras on muidugi meie õigussüsteem. Kas meie juristid tõesti ei saa aru, et füüsiline inimene ei ole sama mis on ID-kaart või mobiiltelefon? Ükskõik kui targaks ei tehta andmekandjat ja selle elektroonilise kasutamise protsessi, ei ole andmekandja füüsiline isik. Valijaks saab aga olla ainult tuvastatud füüsiline isik ehk kodanik.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse §60 lg 1 sätestab valimisõiguse printsiibid: valimised on vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed; hääletamine on salajane. 2005. aastal analüüsis Riigikohus elektroonilise hääletamise põhiseaduspärasust kohaliku omavalitsuse volikogude valimist reguleerivate sätete osas ja leidis, et elektrooniline hääletamine pole Põhiseadusega vastuolus. Riigikohus ei ole aga analüüsinud e-hääletaja isiku tuvastamist.

Rahvas teostab oma võimu hääleõiguslike kodanike kaudu. Selleks et võim oleks legitiimne, on riigil kohustus luua hääletamisõiguse kasutamiseks vajalikud tingimused, mis lähtuvad valimiste vabaduse, ühetaolisuse, üldisuse, otsesuse ja hääletamise salajasuse põhimõtteist. Riik peab tagama, et valimistel annaksid hääle hääleõiguslikud kodanikud, ning selle tagamiseks peab riik looma vajaliku kontrollimenetluse ja kindlustama, et hääletajad oleksid hääleõiguslikena tuvastatud.

Valimised ei ole legitiimsed, kui need ei realiseeru tuvastatud hääleõiguslike kodanike tahte kaudu.

Välismaalased ei tea Eesti e-hääletuse sisu

Võime kahjuks tõdeda, et valimised on olnud alates 2005. aastast selges vastuolus põhiseadusega. Riik ei ole taganud, et valimistel antud elektroonilised hääled oleksid tuvastatud hääleõiguslike kodanike hääled. Ka käesolevatel Euroopa Parlamendi valimistel ei taga Eesti riik, et valimistel antavad elektroonilised hääled oleksid tuvastatud hääleõiguslike kodanike hääled.

Kuna Vabariigi Valimiskomisjon ilmselt jätkab elektrooniliste valimiste osas senist joont, tuleb elektroonilise hääletamise põhiseadusega vastuolus olemisega seoses ette valmistada kaebus Riigikohtule valimiste tulemuste õigustühiseks tunnistamiseks ja tõenäoliselt ka vastavad kaebused Euroopa kohtutele. Kahjuks kompromiteerib see tõsiselt Eestit, kuid lõppkokkuvõttes võidab õigus.

Euroopa Parlamendi kodulehel Eesti ei tutvusta meil toimuvat elektroonilist hääletamist. Teiste liikmesriikide kodanikel ei olegi põhjaliku otsimiseta võimalik niisugusest hääletamiskorraldusest midagi teada saada. On kahetsusväärne, kuid ilmselt tuleb rakendada Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta artikkel 44-s sätestatud õigust esitada petitsioone ja pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole. Niimoodi tuleb tutvustada Eesti "uuenduslikku" elektroonilise hääletamise praktikat.

Euroopa Parlamendi valimine peab olema igas mõttes seaduslik. Ainult siis, kui parlamendi iga liige on valitud seaduslikult tuvastatud hääleõiguslike kodanike poolt, teostuvad Euroopa Liidu aluseks olevad demokraatia ja õigusriigi põhimõtted.

E. Kork

(Autori isik Kesknädala toimetusele teada)

[illustratsioonitekst]

TEAVITAMINE OHTUDEST: Mitmed tsentristlikud poliitikud on kõnelnud aastaid e-valimiste ohtudest. Mõned aastad tagasi avaldati eesti keeles ka USA IT-teadlaste Douglas W. Jonesi ja Barbara Simonsi raamat „Rikutud sedelid. Kas sinu hääl loeb?“ ja artiklite kogumik „Tänane internet ei ole e-valimisteks valmis“.

Jaga |