Tantsi, tantsi, keeruta, valeta..!

Kuhu lähevad eurorahad?

Silmasin 18. augusti Eesti Päevalehes pealkirja "Vallad raiskavad arutult euroraha". See on teadagi selline raha, mis tuleb tagasi maksta kas osaliselt või siis kaudselt, suure Euroliidu poliitikat ellu viies. Seega tuleb euroraha meie kõigi taskust ja oleks õiglane, kui seda kulutataks kõigi hüveks või nõrgemate aitamiseks. Ma ei taha sugugi arutada Loksa ja Kuusalu ujulate ehitamise üle, sest väidetavasti on inimesed sellest õnnelikud. Kui aga ujulakasutus on tasuline, siis kindlasti pole see jõukohane kõigile. Ja mitte kõik ei käi ammu juba enam ujumas. Mõtlen siin vanainimesi, invaliide, alatoitlusest närvutatuid.

Teine küsimus: kes vastutab, kui ollakse sunnitud tarbima ebakvaliteetset joogivett ja selle tagajärjel haigestutakse vähki või muudesse tõbedesse? Vesi on ju ainus, mille abil organism puhastub, kõik muud abiained saavad vaid kaasa aidata. NSV Liidu ajal olid mõnes paigas veekvaliteedi mõõtmiste tulemused teadupärast salastatud. Sealsamas elatakse juba 20 aastat uue Eesti juhtide käe ja õpetuse all, aga veevõtukohti ja torustikke pole uuendatud. Vastupidi, praegused veeproovid kinnitavat täielikku normaalsust isegi raudteeäärses puurkaevus, 200 m suurfarmist eemal ja ka siis, kui vesi on rebasekarva. Mõnes paigas siiski hakatakse ehitama uusi veetrasse või ehitataksegi juba (või ei kavatsetagi seda teha). Samas pole Eestis minuteada laborit, kus saaks veeproove teha molekulaartasandil. Euroopa rahad on pikemat aega olnud kättesaadavad igale vähegi projekte kirjutada oskavale linnale-vallale, seda nii vee kvaliteedi parandamiseks kui muukski. Selle asemel on luksusremonditud kontoreid ja kultuurimaju, korraldatud kokkutulekuid ja pidusid. Aga kes remondib inimesi? Siin ilmneb remondivajadus aastate pärast (või kustutab selle surm). Juhid on seks ajaks karjääriredelil ülespoole nihkunud või uutesse paikadesse valitsema saadetud. Kuna omavalitsustel on rahapuudus, siis omapoolset panust eurorahadega rahastatud projekti ei suudeta panna. Pole siia asja ka keskvalitsusel, sest veeasjandus käivat kohalike omavalitsuste voli alla.

Nii pole asjad ainult veega

Plaanimajandus pole paha, kui seda mõistusega rakendada. Tegelikult ilma plaanita ei saagi. Meil on regioonid ja regionaalminister, kuid milliseid kavandusi ja arengusuundi maavalitsuste ja riigivalitsuse poolt pakutakse?

Kuidas oleks võimalik normaalhinnaga saada kodumaiseid marju, puuvilju, seeni, köögivilju? Neid ju peaaegu ei kasvatatagi ja kui seda tehakse, siis leitakse välisturud, kuhu kallimini müüa saab, seeläbi tõstes kodumaal hindu vaesematele kättesaamatuks. Toodetakse seda, mis suuremat kasumit toob ja mida Euroopa kvoodid lubavad. Et sealt tuleb maksutulu? Heal juhul tuleb, aga sellega tekkivad hüved ei laiene neile, kes seda kõige rohkem vajavad, või ei laiene sel määral, kui tarvis oleks.

Elu 76 euriga kuus

Huvitav, kas abirahasid jms. määrates ja kinnitades on keegi kokku arvanud inimese päevase toiduvajaduse nii kaaluliselt kui ka toitainete sisalduse ja tervislikkuse järgi ning selle alusel koostanud ostukorvi maksumuse? Jääb mulje, et mitte. 76 euri kuus "elamise" tarbeks - siis ei saa kuidagi söönuks, rääkimata väikestest kuludest muude vajaduste-kohustuste katteks. Ei aita ka pikad toiduretked otsimaks, kust midagi paar senti odavamalt saab. Kõik ei ela linnas ja kõik, kes elavad maal, pole suutelised potipõllunduseks. See tagab poolnäljas oleku ja vajalike toitainete puudumise lausa surmani. (Praeguste küttehindade juures jääb ka ühetoalise korteri pensionärist või miinimumpalgalisest omanik elupäevade lõpuni 76-eurise „toimetuleku" piiridesse/lähedale.) Suure osa inimeste pidev stress ja depressioon on omakorda uute haiguste tekitajad ja süvendajad. Nad jäävad ilma kõige elementaarsematest rõõmudest ja rahulolust, alates omaste haua korrastamisest ja lõpetades hädavajalike kodumasinatega, ning olles maiustuseta isegi sünnipäeval.

Kes avitaks?

Kelle poole pöörduda, kui pensionipäevani on kaks nädalat, poeproua võlgu ei anna ja raha pole sentigi?

Mõnele võib see näljutuskuur elugi maksta. Oma süü? Aga ehk ei olegi oma süü? Päästearmee on vaid linnades, toiduabi jagav hollandlane ka. Kohalikud omavalitsused jaotavad teatud koguseid Euroopast saadud kaeru. Mingeid tagavarasid sellistel abivajajatel ei saa olla ei toiduainetes, rahas ega tervises. Marjule-seenele minna igaüks ei jaksagi või jaksab harva, ja see pole väljapääs ega toidutagatis. Omavalitsused lasevad toidupangal tegutseda, jagavad euromakarone, võtavad ette suuri projekte eurorahadega.

Inimelu on väärtus!

On väga häiriv ja mannetu kuulda-lugeda, kuidas omavalitsuse juht soovib kõigile üksteisest suuremat hoolimist ja teatab, et inimesed on kõik väga olulised, et inimelu on väärtus jms. Samal ajal on neid, kes heitlevad 21. sajandi Eestis tühja kõhuga... On neid, kelle eluaseme katus kukub suure lumega sisse; kel puudub korras küttekolle või vana elektrisüsteem läheb põlema prügimäelt leitud küttekehast; kelle juurde tuletõrje või kiirabi ei pääsegi, sest teed on läbimatud lumest või porist; kel pole kaevugi ja kes peab vett tassima ämbritega ka siis, kui tervis seda tegelikult enam ei luba.

Kas seda ei teata?

Teatakse, aga kõik vaatavad pealt. Sest see pole kellegi otsene kohus ja kasu. Kas ei peaks ujulate ja kontorite, kokkutulekute ja pidude asemel tõepoolest kõigepealt tegelema selliste hädavajalike asjade organiseerimisega? Kindlustama toiduga, olenemata riikliku külakerjuse elukohast, tegema korda inimeste kodud ja aitama neid nende muredes. Mitte aga (ainsa variandina) pistma hooldekodusse. Sest naabrite abile oma kodanike elu elamisväärseks kujundamisel on riigil kui institutsioonil loota, pehmelt öeldes, häbiväärne ja ulmeline.

Keskvalitsuse tegelased näitavad ennast maakondades tavaliselt enne valimisi, sõidavad n.ö. omavalitsustega morssi jooma. Olles ümbritsetud valvsate ametnikega, et ükski tädi Maali ei pääseks saksale virisema (nõnda on agarad pealekäratajad harjunud Eestimaal inimese mureavaldusi nimetama). Muredest ei teata ja kui teataksegi, vaikitakse need maha, lastakse laheneda "loomulikul" teel. Selle asemel, et muredest aru saada, need hooleks võtta ja lahendada hädasolija tegelikele soovidele vastavalt, moodustada mingi tegutsemiskord, leida võimalused.

Hädaabipinss

Paljud hädasolijad on oma tööpanuse juba andnud, aga nüüd, kui neil oleks olnud aeg pensionile minna, eapiiri tõsteti, ja, olles osa tervisest juba kaotanud, saavad nad töövõimetustoetusena ju vaid poole sellest rahast, mida saanuks vanaduspensionil olles.

Olen minagi narri mänginud ja oma ettepanekuid ja projektialgeid-ideekavandeid kõigile parteidele ja asjaomastele ametitele püüdnud pakkuda. Aastate viisi tulemusteta. Ja ühe partei uksest pole ma kahel korral isegi sisse pääsenud. Ka MTÜ-dega olen ühendust võtnud, aga neil on omad kindlad suunad ja sihtgrupid. Ent haigetel, vanadel, invaliididel, kurnatutel ju ei ole ega saagi olla oma ametiühingut, kes pidevalt häält tõstes tõestaks, et nemadki on (ikka veel!) elus.

Aga eestlane tantsib ja laulab. Moodustab hiidkette ja põrutab kaerajaani. Siiamaani! Nigel on see lüli, mis meid kõiki Eestis „ühendab".

MARGA TIITUS

Jaga |