Isolatsioonis peitub hukatus

PEETER RAHNEL,      16. juuli 2003


Eestile on oluline mitte jääda ulpima majanduspoliitilisse vaakumisse. Praegusel hetkel nõuab üliriik USA meilt oma sõdurite puutumatust nende poolt sooritatud võimalike kriminaalkuritegude korral ja peatas oma toetuse meile sinnamaani, kuni on selle nõude saavutanud. Venemaa rakendab kaubavahetuses meiega topelttolle ja vehib inimõiguste kaardiga, kunas iganes vajalikuks peab. ELi liikmena aga topelttollid kaovad. Kui Venemaa hetkel soovib, siis sulgeb ta transiidikraanid ja -teed ning olemegi ainult kõrvalseisjad suures transiidiäris, millele on ülioptimistlikult (ekslikult) meie lootused rajatud.
Rahva kartus rahvuskultuuri kadumisest ELis on üle paisutatud. Eesti keel saab Euroopa Liidus juba ainult seoses tõlgetega uut värsket hingust. ELi võrdlus NSV Liiduga ei ole korrektne. NSVL oli diktatuuririik, mida valitses kõiki inimõigusi jalge alla tallav partei VKbP või NLKP nime all. Seda riiklikku moodustist ei saa kuidagi võtta ELi struktuuri ja toimimise võrdlemise aluseks. Võõrtööliste massilist tulekut euroliidu jõukamatest riikidest vaevalt et karta on ja väljastpoolt euroliitu soovijate osas on tööjõu tulek ju reguleeritud. Ise oma naba imetleda on kena, kuid vaadates selge pilguga kõigi oma naabrite poole, näeme vajadust mitte jääda isolatsiooni. Enne Teist maailmasõda, pärast 13 iseseisvusaastat suutsid diktaatorid Päts ja Laidoner Eesti "omaenese tarkusest" isolatsiooni ajada. Lollitades rahvast ja kontrollides relvajõude ning meediat, suutsid nad inimeste eest varjata välist ohtu ja selle ulatust. Nüüd, kui uks Euroopa Liidu perre on meie kõigi pingutustega avatud, ei tohi ajalugu isolatsiooni jääva Eesti näol farsina korduda. See oleks meie rahvale ja riigi majandusele hukatuslik.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)