Kaks kibedat vitsa - Naine ja Jumal

Aadu Rast,      28. august 2002


Venelastel olevat arvamus, et kui mees oma naist ei peksa, siis naine tundvat,
et mees teda enam ei armasta. Oma tõetera näib selles olevat. Naised, teadagi, on ühed äraarvamatud nähtused. Tammsaare võttis selle kokku paratamatusena, et kaks kibedat vitsa olevat siin maailmas - Naine ja Jumal.
Meie ainsaks lohutuseks on - ilma nendeta ei saa läbi.
Mina olen jõudnud tõdemuseni, et naist ei tohi isegi mitte jalaga riivata. Aastakümned tagasi ühel suvisel reedesel õhtupoolikul ootasin telefonikõnet Peterburgist, kust pidin teada saama, kas saame sõita laevaekskursioonile mööda Laadogat. Telefon helises ja tormasin teise tuppa telefoni juurde. Uksel naisest mööda tormates riivasin oma parema jala väikese varbaga naise vasaku jala kanda. Silmist lõi valu pärast sädemeid, aga polnud mahti sellele tähelepanu pöörata. Pärast kõnet ütlesin naisele, et lõin oma jalaluu vastu tema kanda pooleks. Vastuseks kostis rõkkav homeeriline naer. Niisugused nad siis on. Puhas sadism.
Minu hädad sellega ei lõppenud, hoopis algasid. Lonkasin valusa jalaga esmaspäevani. Õnneks lükkus laevareis edasi. Muidu... Siis enam ei pidanud vastu ja läksin Wismari tänava traumapunkti. Röntgenipilt näitas väikese varbaluu murdu. Arst küsis veel, et miks ma kohe ei tulnud, kui see juhtus. Vastasin, et ei pidanud võimalikuks, et minuga midagi niisugust võiks juhtuda. Sinnamaani ei olnud midagi sellist juhtunud. Olin juba küllalt kaua siin ilmas elanud. Doktor pani mu pooleks oleva varba plaastriga kõrvaloleva varba külge ja lubas koju minna. Kuna käimine oli nii põrgulikult valus, siis avaldasin arvamust, et vähemalt kolmeks päevaks võiksid nad mulle ikka haiguslehe anda. Nagu see tol ajal kombeks oli. Aga ei midagi. Rääkis lohutuseks vaid loo, kuidas vanal eesti ajal tulnud nende juurde üks maamees, kel jalaluu (pindluu) pooleks. Nemad tahtnud meest haiglasse panna. Mees öelnud, et oodake, ta teeb enne heina ära. Siis tuleb. Tulnudki - kolme nädala pärast. Luu ilusti kinni kasvanud. Mina aga lonkasin valusa varbaga pool aastat. Arsti jutus pani mind tõsiselt mõtlema tõik, et maamees läks jalaluu murruga koju tagasi heina tegema. Luumurd tähendas minu ettekujutuses lahases jalga ja karkudega käimist.
Praegu, kus ise selle pindluu murdmisega hakkama sain, ma enam ei imesta. Kus ja kuidas, sellest ma praegu õieti ei tahakski rääkida. Noh, käisin naabrinaisel novembritormiga minemaviidud suvilakatust parandamas. See torm oli teinud niisuguse töö, et ma sealt koos redeliga alla sõitsin. Ja jalg, sindrinahk, jäi redeli otsa alla. Karjusin valu pärast, aga katuse parandasin ära. Naabrinaine võttis mu sülle, selline tugev Saaremaa naine. Pani aiakärusse ja kärutas mu koju. Pere oli kodus söögilaua taga ja ei saanud midagi aru. Pärast seda, kui maamehed oma traktoritega mu aialappi ümber pöörama ei tulnud, kaevasin oma aiamaa - 300 ruutmeetrit - ümber. Valus oli. Aga mis teha? Sünnitamine olevat ka valus. Oleks teadnud, et mul jalaluu pooleks on, ei oleks ma seda tööd ette võtnud.
Eratraumapunkti sõitsin sama päeva õhtul oma auto roolis, ikka veel teadmata asjade käigust. Arstide juurde sõna otseses mõttes roomasin kohale. Röntgenikabinetti nad ka ei pidanud õigeks mind aidata. Vist ei olnud neil selliseid kulutusi ette nähtud. Röntgenipilt ei näidanud luumurdu ja nii ma siis lonkasin paar nädalat ringi, kuni lõpuks käisin läbi kõik kliiniku kirurgid. Lõppude lõpuks viis peaarst mu oma kõige parema arsti juurde. Ei aidanud minu vastupunnimine midagi ja tehti uus röntgen. Pindluu pooleks allpool põlve. Jalg kaheteistkümneks päevaks lahasesse ja lonka edasi. Ebameeldiv. Enam ma maad ei kaeva ja naist jalaga ei löö.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)