Kas ükskord tuleb kommunism?

ANTS METSLA,      31. oktoober 2007


Eesti riik kui rõhumismasin

Praeguse Eesti riigi arhitektid on korrutanud, et meil kehtivad „läänekristlikud" väärtused ja et meie majandusmudel on kui mitte innovaatiline, siis vähemalt eripärane ja edukas. Lähemal vaatlusel aga nähtub, et Eesti riigil need tunnused puuduvad või on metafaasis.

Pigem on Eesti riik geriljariigi tunnustega pooltsiviliseeritud riik, mille kohta sobiks öelda Nõukogudemaa esimasinisti Jossif Stalini sõnadega: riik on masin, millega valitsevad klassid rõhuvad rahvast.

Jah, tõepoolest – paremini ei saagi meie riigi kohta öelda.
Nagu ikka vajab säärane riik oma eksistentsiks ja rahva lollitamiseks püsivaenlast. Teadagi kes on meie välisvaenlane – Suur Idakoll. Ka sisevaenlased on teada: peksupartei Keskerakond ja inflatsioon. Viimasega on aga lood nii: rahvale on ta vaenlane nr. 1, valitsejatele aga parim abimees ja sõber.

Inflatsioon – see Eesti majandusmootor

Kui Keskerakonda ja inflatsiooni poleks, tuleks nad välja mõelda. Eriti inflatsioon, sest see on Eesti riigi õhk ja vesi, tema eksistentsi alus.

Kapitalistliku turumajanduse nõudmise (tarbimise) – pakkumise (tootmise) mehhanismis, kus osised üksteist mõjutavad, on inflatsioonil tasakaalustav roll. Loomulik inflatsioon pärsib hindade tõusu kaudu tarbimist. Tehisliku inflatsiooniga on tegemist siis, kui valitsus tõstab hindu suvaliselt, panustades töötajate higi väljapressimisele, mitte aga majanduse ümberstruktureerimisele ja innovatsioonile.

Küllap ei erine Eesti riigi areng oluliselt teiste Ida-Euroopa riikide arengust. Või siiski?

Meenutagem 1992. a. heroilist rahareformi, kus kodanikule suruti 10 rahaühiku asemel pihku 1 ühik (see-eest ilus!). Sovjetiaegsed moonutatud hinnad lasti aga hõljuma taevastesse kõrgustesse. Inflatsioon missugune! Proovigu keegi veel seda järele teha!

Pajuki nimel tuli oi kuidas rügada! Kui kodanik kuidagi toibuma hakkas (kui hakkas?), siis selgus, et tegemist ei olnudki Lääne-Saksat tabanud sõjajärgse majandus-shoki kordusega, vaid lihtlabase palgatööliselt, talupojalt ja pensionärilt raha väljapumpamisega. Majandusseis, mille kohta öeldi „hea", oli endiselt vilets.

Kas Euroopa Liitu astumine oli Pyrrhose võit?

Näib, et inflatsioonistrateegiale rajatud Eesti majanduse jaoks ta seda tõepoolest oli.

Valitsusoligarhiat tabas hädade laviin: tööjõu massiline väljaränne, paratamatu palkade tõus, ettevõtjate kasumi vähenemine. Kõige ärevam neist oli valitsejate meelest palkade tõus: juba elas mõnigi töörügaja inimese kombel, mõnigi noorpere suutis pangalaenu abil soetada korteri või auto.
„Aitab – te, pimeloomad, sööte end lõhki!" ütles valitsus Eesti Panga suu läbi. Pasundati tarbimisbuumist, ehkki nii Konjunktuuriinstituudi pea kui ka Eesti Panga pead teadsid väga hästi, et valdava osa inimeste sissetulek kulub peamiselt toidule ning vaid vähem kui kümnendik inimestest sööb kuni oksenduseni ja tarbib ka „euroopalikke" väärtusi.

Kas uue inflatsiooniringiga saabub kommunism?

Riigimasina ja majandusoligarhia kasumite päästmise nimel kordas praegune valitsus vana stsenaariumi – taaskäivitas inflatsioonipumba.

Valitsuse – õieti Ansipi eelmise valitsuse – mahitusel ning pankade ja kinnisvaraarendajate eestvõttel löödi kinnisvarahinnad õige lühikese ajaga mitmekordselt lakke. Inflatsioon missugune!

See meede on vähene, sedastas praegune valitsus, – ka esmatarbekaupade hindadega tuleb kodanikel hing kinni lüüa. Järgnesidki ekstraordinaarsed aktsiisitõusud, põhitoiduainete ja kütuse järsk kallinemine. Konjunktuuriinstituudi teatised, et kõige selle taga seisavad maailmaturu ja Euroopa turgude hinnatõusud, on, pehmelt öeldes, väheveenvad. Hinnaralli lõppu pole näha.

Pigem võib isegi niimoodi olla, et valitsus koostöös kartellistunud töötlejate ja suurkaupmeestega tõstab tarbekaupade hindu suvaliselt, näiteks „hinnamajakate" kaudu, milleks võivad olla suured kaubaketid. Hindade „ühendanum" aga nivelleerib hinnad soovitud suunas.

Sellise inflatsioonipolitiika lahutamatuks osaks on palgatõusu pidurdamine. Mis ongi toimumas; kui riigiametnike palgad välja arvata. Siinjuures tuletagem meelde, et see palgatase, mida Edgar Savisaar lubas riigiametnikele viie aasta pärast, on neil juba praegu või lähiajal. Oh variserlust!

Kes kotkana harjunud lendama, ei see koperda maa peal. Või peavad meie „kotkad" siiski tulema maa peale? Eesti majandus ja Eesti riik ei ole ekstensiivse tootmise ja drakooniliste töösuhtete jätkumisel jätkusuutlikud.

Kui meie reformistist euroemissar hiljuti hoiatas meid ka musta stsenaariumi eest, mis ei pruugi tähendada muud kui Eesti krooni devalveerimist, siis seega – veel üks käepistmine paljukannatanud kodaniku rahakotti.

Eesti rahvas meenutab mõneti nõukogude kangelasrahvast. Ta usub, et ükskord tulevad paremad ajad. Tuleb euroraha ja tulevad püsivad hinnad. Tuleb jõukus.

Aga kas tuleb? Kommunismi ju ei tulnud...


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)