Lõpetame okupatsiooni!

ALLAN ALAKÜLA,      27. juuli 2005


Sestpeale kui ekspeaminister Laar tegi rublaäri tshetseenidega, on Eestis parteisid, kelle retoorikas kandsid tshetseenid sõjategevuse üle enda vaenlase ehk Venemaa territooriumile. Võtsid pantvange, panid pomme. See oli üle kümne aasta tagasi. Juba siis nimetas Venemaa seda terroriks. Nüüd on pöördunud vaenlase ehk Lääne territoorimile ka islamimaade vastu alustatud jaht. Afganistani ja Iraagi sõjaga allutanud Lääs nimetab igasugust vastupanu nüüd terroriks.

Kas maailm on pärast Afganistani ja Iraagi hõivamist turvalisem?
Kahjuks mitte. Pommihirm ja reaalne oht pole enam ainult Kabuli ja Bagdadi elanike igapäevane kaaslane, vaid on teemaks kõigis Lääne metropolides ja isegi Eestis. Eestlasedki saavad juba aru, et meie kõrbevormis sõjaväelased pole meie turvatunnet tõstnud, vaid vähendanud. Erinevalt rahumeelsest Soomest kandis Eesti end koos USA-ga sõtta minnes vabatahtlikult terrori sihtmaade kaardile.
Masside hävitamise relvadest märksa tegusamaks on osutunud masside mõjutamise vahendid. Kui Londonis 7. juuli reaalsete ohvritega plahvatuste järel domineeris meedias veel vapper ja külm reaktsioon, siis kaks nädalat hiljem, pärast ühegi ohvrita rünnaku imitatsioone, tekkis varjamatu paanika. Närvid kaotas ka Briti politsei.

Kas maailmas on pärast Saddam Husseini kukutamist demokraatiat rohkem?
Valimised Iraagis, kus kandideerimine polnud vaba, kandidaatide nimekirjad olid salajased, meediat manipuleeris okupatsioonivõim ja valimised toimusid välisvaatlejate juuresolekuta, ei sobi demokraatia ekspordi mudeliks teistesse riikidesse. Demokraatliku põhiseaduse kirjutamine okupatsioonivägede kilbi all on nonsenss.

Demokraatiat pole lisandunud ka mujale Lähis-Itta ja Põhja- Aafrikasse. Senised diktaatorid kindlustavad oma võimu USA eeskujul just terroristidevastase võitluse sildi all. Meenutame, et Saddami kukutamine pidi Valge Maja stsenaariumi kohaselt vallandama piirkonnas rezhiimimuutuste rea.
Nn demokraatlik revolutsioon Kesk-Aasia seni kõige vabameelsemas Kõrgõzstanis muutus naljanumbriks, kui naabruses asuva Usbekimaa valitsusväed lasid külmavereliselt maha üle 500 nälja ja viletsuse vastu protestinud oma riigi kodanikku. Usbeki president nimetas tapatalgute ohvreid terroristideks. USA sõjabaas asub Usbekimaal endiselt.
Oma sisevaenlaste kõrvaldamiseks on terrorismi indulgentsi üha rohkem rakendanud ka demokraatlikumad maad nagu G8 liige Venemaa (seejuures sugugi mitte ainult Tshetseenias), ÜRO Julgeolekunõukokku pürgiv India (kaugeltki mitte ainult Kashmiiris) ja Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi pidav Türgi (kelle jaoks kurd oli terroristi võrdkujuks ka enne de facto kurdiriigi loomist Iraagi alal).
Demokraatia defitsiit on kasvanud ka Läänes. Laienenud on äärmuste kandepind. Isikuvabaduste piiramine kulmineerus Londonis möödunud nädalal täiesti süütule Brasiilia noorele mehele pähe lastud viie kuuliga. Politsei kinnitab, et nüüd ja edaspidi käitub korravalve kahtluse korral samamoodi.

Kas Lääs on saavutanud sõjaga muid eemärke?
Afganistanist maailma jõudva heroiini kogus on pärast taliibide kukutamist hüppeliselt kasvanud. Uus võim ei kontrolli riigis toimuvat seniselgi määral ning pole suutnud pakkuda Afganistanile alternatiivset majandust. Kuigi just narkoennetus on kirjanik-kaitseminister Jõerüüdi ainus seletus sõjaväelaste arvu suurendamiseks Afganistanis.
Nafta hind on kerkinud terves maailmas ning jõudnud ka Eestis tasemele, kus avalik sektor on sunnitud riigi eluliste funktsioonide täitmist koomale tõmbama. Kuigi just ligipääs Iraagi naftale ja selle hinna pikaks ajaks alandamine oli Iraagi sõja käimalükkamise põhimotiiv USA-le.
Iraagis hukkunud okupatsiooniväelaste arv läheneb kahele tuhandele. USA sõjakulud ületavad peagi 200 miljardi dollari piiri. Kahtlemata on USA ja ka Eesti kaitsevägi saanud tohutu sõjalise kogemuse. Vaadates aga meetoditele, kuidas okupeeritud rahvas ja talle kaasa tundjad reageerivad, võib öelda, et see kogemus on negatiivne.
Alistatute tõhusaimad relvad on vaba internet, televisioon ja kodanikuühiskond. Kui Lääs ei taha nn terrorismivastases võitluses neist väärtustest loobuda, tuleb okupatsiooniväed koju tuua. Sõjakaotus on märksa väiksem kaotus kui Lääne enese demokraatia ohverdamine sõjas demokraatia eest mujal maailmas.

Keskmõte:
Sõjakaotus on märksa väiksem kaotus kui Lääne enese demokraatia ohverdamine sõjas demokraatia eest mujal maailmas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)