Igavesti mälus

TIIU RITARI,      27. august 2003




12 aastat tagasi oli august nagu nüüdki. Puhkuse aeg, olime perega maal vanemate juures, käis kibe mahlategemine.

18. augusti öösel poole kolme ajal panin järelmahla nõrguma, et see hommikul veinipudelisse sõstraveiniks käärima kallata. 19. augusti hommikul kell seitse ärkasin Eesti Raadio uudiste peale. Ehkki olin alles kolme paiku magama saanud, olin ometi korraga ärkvel nagu ei kunagi varem. Gorbatðov on puhkusel, tema suvilaga ei saada ühendust, Moskvas võim üle läinud! Otsustava paratamatusega togisin magusasti nohisevale mehele ribidesse. Kui see ühe silma lahti tegi, ütlesin, et sõda on lahti.
Kõik oli selge, sõnad tundusid kohatud. Köögis paistis päike pilvitust suvelõputaevast aknale ja meelitas kärbseid ligi. Mu armas ema, kes muidu väikestest asjadest alati paanikasse satub, kurnas köögis piima - siis oli tal veel lehm -, ja arutas väga rahulikult, mida vajalikku kiiresti hankida õnnestuks. Tangu ja tikke, leib on otsas, seep talongi peal …
Sõitsime mehega linna, hankisime, mida õnnestus. Kohe ostsime nelikümmend pätsi leiba, millest ema hakkas kuivikuid kuivatama. Kui esimene laar valmis sai, proovisin - ei maitsenud hästi. Kas tõesti lähevad ajad nii hulluks, et lapsed peavad kuivikuid sööma, ahastasin vaikselt.
Hiljem kuulasime tuttavate pool uudiseid. Maale nelja seina vahele jääda tundus nii võimatu kui ka mõttetu. Sõbranna, hilisem Riigikogu liige ja tuntud avaliku elu tegelane, istus köögis, kohvitops ees. Kui Moskva riigipööre peaks õnnestuma, ei lähe meil kummalgi hästi. Sellest ei saanud rääkida. Olime juba liiga palju suud pruukinud. Sõbranna ohkas vaid, et kui tahavad, siis tapku parem kohe, surma ta ei karda, peaasi, et piinama ei hakataks, seda ei kannataks välja.
Õhtul istusime kodus, teler mängis, raadio oli lahti. Mahl seisis, nagu ta eelmisel õhtul oli jäänud, ütlemata võimatu oli veinitegemisele mõeldagi. Mees käis õhtul veel linnas, bensiini anti vist 20 liitrit korraga, seisis pikas sabas, et Zhiguli paak täis saada. Vist enne veel, kui raadiost kuulsime, jõudis mees Võrust tagasi ja rääkis, et Pihkva poolt tulevad tankid, lähevad Tallinna peale. Tema nägi tanke Võrus Kosel, roomikud lõgisenud vastikult ja ähvardavalt.

Juhid seisid. Rahvas seisis
Vene tankid jõudsid Tallinna. Peaminister Edgar Savisaar kutsus rahvast üles Toompead ja teletorni kaitsma. "Siiamaani mäletan, kuidas Savisaar end aknast välja upitas ja rahvast appi hõikas, mul ei lähe see surmatunnini meelest," ütles ema alles sel suvel. Ja veel ütles ema: "Ma õkva ei kannata Merd ja Laari, na ei tii muud kui võlsiva. Meri oli mere takan, ku Savisaar rahva iist saisõ." Selles osas oleme emaga üksmeelel.
Järgmisel päeval kirjutasime raadiost üles telefonikoode ja arutasime, kus ja kellega sidet võtta ja kuhu informatsiooni edastada. Oli 20. august, õhtul toimus ülemnõukogu istung.
Vaimustus saabus ka meie kööki, kui Eesti Vabariik välja kuulutati, ema ja isa pühkisid silmi. Oh kui uhke ma olin meestele ja naistele, kes meie oma riigi ära tegid - vanemate ja vanavanemate juttudes tagaigatsetud Eesti astus tol augustiööl ritsikate sirina saatel meie maamajja. Äkitselt ei olnud meiegi enam tapale aetav lambakari, kel pole juhti ja kes peab endal hinge sees hoidmiseks kuivikuid kuivatama. Olime taas saanud eesti rahvaks, kes on valmis iseenda eest seisma. Moskvast tulid üksteisele vastukäivad teated, selge ei olnud veel midagi, kuid meil oli lootus.
Siis tuli selgus, Eestit tunnustasid üksteise järel mitmed riigid. Tuli pingelangus ja suur väsimus, nagu pärast rasket haigust. Hallitanud marjad ja käärinud mahla kallasime mitu päeva hiljem, kui kõik oli lõppenud, marjapõõsaste alla. Mu armas ema, kes muidu kõiges korda nõuab, ei öelnud selle suure raiskamise kohta seekord sõnagi.
Ükskõik, mida poliitikud ka ei räägiks, neid augustipäevi ei saa olematuks vaikida. Ma olen tänulik Taevale, et see säästis kõiki meid, kes me elame sellel maakamaral, neist katsumustest, mis selgelt õhus rippusid ja ma olen tänulik neile meestele, kes oma pea pakule panid ja oma eluga riskides väikese rahva eest välja astusid.

Tarkus või äraandmine?
Edgar Savisaar ja Arnold Rüütel olid mehed, kes julgesid teha seda, mida president Konstantin Päts ei julgenud. "Päts oli molo miis, andsõ riigi ilma ütegi lasuta ära," rääkis mu Vabadussõjas sõdinud vanaisa alati, kui nad külameestega ilmaasju arutasid.
Nüüd räägitakse, et Päts ilmutas suurt riigimehelikku tarkust, kui ta riigi ära andis, sest see olevat säästnud eestlasi suurtest ohvritest. Kui seda juttu kuulen, mõtlen alati, kas kümned tuhanded küüditatud, enamasti naised ja lapsed, ei olnud siis suur ohver? Memento andmeid arvestades sai kannatada peaaegu iga viies eestlane. Kuidas võime meie teada, mis oleks tulnud, kui Eesti oleks vastu hakanud? Tõsi, palju sõjamehi oleks surma saanud. Kuid kas meeste kohus ei olegi mitte oma maad, oma kodu ning naisi ja lapsi kaitsta? Mannerheim kuulutas Soomes enne Moskvasse minekut välja palve- ja paastunädala, kogu soome rahvas palvetas Jumala poole. Päts kinnitas aga, et eesti rahvast ei ohusta miski, et Eestil on rahvusvahelised lepingud.

Vürstide kohus
Praegune kehtiv põhiseadus sätestab üheselt, et Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab vabariigi president välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab kaitseväe ülemjuhataja, ootamata ära Riigikogu otsust. Kuidas talitanuks 1939. aastal Arnold Rüütel ja kuidas igavene president Lennart Meri? Kuidas talitanuks Edgar Savisaar? Võiksime sellele mõelda, arvestades mitte sõnu, mis ei maksa midagi, vaid tegusid.
Mis siis, kui Päts ongi äraandja, riigireetur? Kas me ei peaks seda tunnistama ja taolise teo hukka mõistma? Siis ei oleks meil rahvana kapis ühtegi luukeret ja me ei peaks kartma, et midagi pimedusse peidetut valguse kätte satub, me oleksime ehk vabad mineviku painest.
Me peaksime arutama, kas peame õigeks, et rahva juhid täidavad oma kohust igal ajal ja igas olukorras, või peame tõesti õigeks, et heal ajal saavad meie rahva juhid hea elu, au ja kuulsuse, kuid kurjal ajal teevad kõik, et oma nahka päästa. Kuuldavasti on meie riigis täna olemas isegi eriüksus, kelle ülesandeks on kõrged riigitegelased turvaliselt eksiili toimetada. Armas aeg, kas kuningad ei ole mitte läbi kogu ajaloo ratsutanud oma väehulkade eesotsas lahingusse?

Vanaisade teod käisid sõnade järgi
Vabadussõja viimane lahing peeti Võnnu all Landeswehri vastu ja eestlased võitsid. Viljandi koolipoisid ja sõtta läinud vanaisad ei targutanud Eesti võimatult halva geopoliitilise asendi ja riigi väiksuse üle, mis ei lubavat Eestil üksi hakkama saada. Nemad olid veendunud, et iseseisev Eesti riik on võimalik. Nemad ei kartnud punaseid ega paruneid, nemad läksid ja tegid ära. Tänavu me ometi tähistasime oma riigi 85. sünnipäeva.
Uuema aja veretu vabadussõda ei ole veel lõppenud. Selle viimane lahing toimub 14. septembril hääletuskastide juures. Savisaar ja Rüütel on nüüd eri pooltel. Savisaar käib südametunnistuse järgi, kuid Rüütel käib koos kõigi nende poliitikutega, kes teda kommunistiks on pilganud. Ei ole kuulnud, et keegi pilkajaist oleks avalikult auväärt mehe ees vabandanud. Hoopis vastupidi, nemad olevat saatnud Rüütli rumalat rahvast eurousku pöörama.
Mis on küll see, mis sunnib Arnold Rüütlit olema nende seltsis, kes talle vastu nägu on löönud? Kas peab tingimata teise põse ette pöörama saamameestele, kes ei ole kunagi riigi huvide eest väljas, vaid ajavad ikka omakasu taga? Valgus ei käi koos pimedusega.

Hoiatav ajalugu
Ma ei usalda Euroopa Liitu. Ma ei usalda ülioptimistlikku europropagandat. Euroopa ei mune ainult säravaid kuldmune. Meil on ometi pea ja mõistus antud, et seda taibata.
Euroopas on peetud veriseid revolutsioone, kus päid lendas giljotiinil, Euroopast tõusid Napoleon ja Hitler, kelle suurusehullustus hukutas miljoneid. Samast ülistatud Euroopast on vähem kui saja aasta jooksul alguse saanud Esimene maailmasõda, Rahvasteliit ja Teine maailmasõda.
Hitler tuli võimule Euroopa südames ja saatis saksa 12aastased lapsed enda eest surma. Hullude ideedega Karl Marx elas ja arendas oma kommunismitonti Euroopas - alles hiljem rändas see Euroopas sündinud idee Venemaale ja põhjustas seal elluviiduna suure hävingu. Täna näitame näpuga Venemaa poole ja ütleme pähh, kuid võiksime ometi mäletada, et paraadidel kanti koos Lenini ja Stalini portreedega ka eurooplastest ebajumalate Marxi ja Engelsi pilte.

Parandage meelt, Soodoma mehed!
Üks eesti kaugsõiduautojuht rääkis, kuidas Euroopa Liidu bensiinijaamas tuli ta juurde ilueedi ja kukkus ennast vastu teda nühkima. Kui eesti mees tegi, mis mees ses olukorras tegema peab ja tohlaka virutas, siis pöördus "kannatanu" otsemaid politsei poole ja meie mees sai kopsaka rahatrahvi. Ilueedi tegevust ei peetud ahistamiseks ega taunimisväärseks. Kas tahame, et meiegi maal saaksid loomuvastased kombed täie eluõiguse?
Peaksime valmis olema ka Jumala kohtuks, mis niisuguste asjade eest inimeste peale tuleb. Soodoma ja Komorra linnad hävitati just taolise kõlvatuse pärast, nagu teame esimesest Moosese raamatust. Kas Euroopat tabanud aastatagused üleujutused, ennekuulmatu kuumalaine ning tulekahjud ei ole mitte hoiatavad märgid inimesele, et inimene pöörduks oma kurjadest tegudest? Et inimene loobuks loomuvastase normaalseks tunnistamisest, ülekohtu õigeks kuulutamisest, halva heaks pidamisest ja musta valgeks tegemisest. Et inimese südame mõtlemine on sageli kuri, peaksime ka meie igaüks ise oma südames meelt parandama ja pöörduma ära rahaahnusest, võõra vara himustamisest, libekeelsetest meelitustest, tühjast aust ja kuulsusest, kõlvatusest ja hoorusest ja nõrgema rõhumisest. Me peaksime pöörduma õigete eluviiside poole.
Kas autor ei salli siis Euroopat? Sallib küll, aga mõistlikku Euroopat. Euroopast ei saa teha ebajumalat, keda pimesi kummardatakse. Ma olen selle Euroopa poolt, mida esindab eurooplane Margaret Thatcher, kelle hääl on hoiatanud Euroopat juba aastaid Euroopa enese eest. Margaret Thatcher on süüdistanud Euroopa Komisjoni rahvaste sundimises superriiki, millega nad end tagasipöördumatult seoksid. Margaret Thatcher on öelnud: "… peatumatu liikumine Euroopa Ühendriikide poole lõpeb pisaratega."
Kui Looja on meid eestlasteks loonud, siis olgem julgelt eestlased. Maailmas on sadu rahvaid, kes oleksid nõus andma kõik selle eest, et saada seda, mis meil on: oma isamaa, emakeel ja riik. Minu isa ja vanavanemad on mulla all, surnud on ka enamik neist külameestest, kes kunagi meie köögis eesti asja arutasid. Mu kodukandi külad on tühjad ja kadunud. Kuid mina olen oma vanemate ja kodukandi laps ja ma ei või ega taha neid salata. Minul on ainult üks valik - ma valin oma vanemad, oma vanavanemad ja oma Eestimaa.

Edgar Savisaar ja Arnold Rüütel olid mehed, kes julgesid teha seda, mida Konstantin Päts ei julgenud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)