Vanadus – enesehinnang või kaaslaste määrang?

REIN RATAS,      07. november 2007


Paar aastat tagasi sain tuttavaks imepärase, aastaid metsavahina töötanud mehega. Ta on 80-aastane ja elab ihuüksinda sügavas metsakurus. Maja põles maha, praegu on tal koduks saun. Puusaliigeselõikuse järel käis kahe karguga, nüüdki on üks neist igaks juhuks käepäraselt reservis. Kasutab usinasti jalgratast, ka 40 km kaugusel maakonnalinnas käimiseks. Käsisaega võtab oma metsas puid maha, teeb luudi ja saunavihtu, kasvatab aiavilja. Külastab kultuuriüritusi, loeb ajalehti, kuulab raadiot, hoides vaheda mõistuse erksana.

Pole ma tema suust kuulnud kurtmist ega kaeblemist. Ligimeste hindamisel on ta jaatav, nähes neis eeskätt head, mis ilmneb alati, kui hoiad silmad päikese poole. Mu sõber ei haletse end, ei virise. See hoiab teda tugevana. Tuleb ju enamik hädadest ja haigustest meie endi mõttelõngast ja enesesisendusest. Mida väga usume või väga kardame, see ka tuleb!

Imelik on see Põhjala inimene. Ta tuli metsa kirvega ja raadas metsa põlluks. Siis võttis tüki põldu ja istutas sinna taas metsa. Ju siis peitub meis mingi seesmine sund, sest puid istutades talitab inimene loodusega ühes suunas. Just selles laadis tegutsebki ka minu sõber.

Ajakulg tähendab iga elusorganismi vananemist. Enamik meist vananeb enneaegselt, tingituna eluviisist. Kes on vana, millal ollakse vana? Kas see on enesehinnang või kõrvalolijate määrang? Eks ole tuttavad väljendid: vana, aga hingelt noor; lapseohtu, aga hingelt vana.

Oled just nii vana nagu ise ennast tunned! Mida rohkem end haletseme, kurtes oma nõrkust ja ahistatust, seda suurema karuteene endale teeme.

Öeldu ei tähenda loobumist oma tõest ja õigusest. Selle eest tuleb seista, lisades sinna elukogemuslikku tarkust. Siit noortelegi soovitus: rohkem rõõmsat meelt, tegutsemislusti, häid ootusi! Sellega tagate endale toreda vaarvanema-põlve. Kui oskad olla noor, oskad olla ka vana! Raskevõitu on vanaks saada, hea on vana olla.

Vanade ja noorte sümbioos on andnud väga häid tulemusi. Nii oli see Eesti taludes, kus ühes hoonekobaras elas koos kolm põlve. Nii on praegu, kui samm-sammult kaotame oma riigi seadustest 65. eluaasta tsensust. Oluline on üksteist arvestada ja austada, tähele panna enda ümber toimuvat.

Vanadel on oma loov koht ühiskonnas. Nad pole vaid pensionisaajad ja tülikad torisejad. Küsimus on pigem selles, kuivõrd tahetakse ja osatakse vanade inimeste kui kolmanda sektori olulise jõu võimeid kasutada.

August Sang on sõnastanud nooruse lõpu nii:
Ma kardan seda, et süda tahkub,
kaob uudishimu ja rõõmus trots.
Siis alles minust mu noorus lahkub,
sestsaadik alles on kõigel ots.

Keskerakonna seenioride kogu on üles näidanud uudishimu ja väljendanud oma trotsi. Selleks et parandada meie elujärge ja üles ehitada sotsiaalse turumajandusega heaoluriik, kus suurem osa rahvuslikust rikkusest jaotuks enamuse vahel. Poliitilise ühendusena kasutab seenioride kogu nii poliitilist kui ka klubilist tegevust, püüdes meie elu kvaliteeti tõsta parimal võimalikul moel.

Me näeme teist inimest ja abivajajat. Lähtume tõdemusest, et iga inimene, east olenemata, on väärtus, keda tuleb hoida ja kaitsta. Meil ei saa olla ühist keelt ilmeksimatutega, kes külvavad tuult, et lõigata tormi, kes räägivad rahust ja sõprusest, kuid heldelt jagavad vaenukarikat. Aga neidki tuleb aidata...

Ülemöödunud sajandi lõpupoolel, kui algas tehnika vägev võidukäik, sattus inimene vaimustusse, arvates, et nüüd on võimalik õnnelikuks saada – et kõik me hakkame elama kergemat, harmoonilisemat, õnnelikumat elu. Revolutsioonidel on oma head ja halvad küljed. Saime kehaliselt küll kergema elu peale, aga kaotasime looduse, tervise ja hinge harmoonia. Tehniline edu on tähendanud ka hingetut tehnikat, hingetut linna, kalki inimest, hoomatavaid või tuvastamata ohte.

On tarbijalik eluviis. On tootmistegevust kõige tähtsamaks pidav majandusmehhanism. On püüd müüa maha kõik, olgu see või vaarisa ehitet hurtsik. On ükskõiksus tervise vastu. On ühiskonnast mööda vaatav ühiskonnaõpetus.

Inimese soovist kaitsta ja tugevdada oma tervist jääb väheks. Tegelikult kujundab oma liikmete eluviisi ühiskond. Ühiskonna jõukusest ja arusaamadest oleneb, mil määral elulaad kujuneb tervisele soodsaks.

Asi on sant, aga mitte lootusetu. Meil on veel võimalus viia poliitika ja majandus kooskõlla inimese ja loodusega, hoida imetabast keskkonda. Albert Schweitzeri kombel tunda aukartust elu ees ja austada oma Loojat.

Aegade tarkus on õpetanud, et me kõik, vanad ja noored, vajame puhast loodust, rahulikku kodu ja sõbralikku ühiskonda, sest hea sõna võidab võõra väe.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)