Võrdõiguslikkus Eestis: jäme ots on meeste käes

 Maailma Majandusfoorumi soolise võrdõiguslikkuse 2007. aasta raport ei jaga Eestile esikohti. Jäime edetabelis 30. kohale, meist ettepoole tulid nii Läti (13.) kui ka Leedu (14.). Esikohad hõivasid oodatult Põhjamaad – Rootsi, Norra, Soome.

Küllap on Eesti nigelavõitu koht põhjuseks, miks raporti tulemused märgiti ära vaid ajalehtede lühiuudistes. Kahjuks levib meil aina enam arusaam, et kui Eesti just esimeste seas ei ole, siis justkui poleks millestki rääkida.

Ometi on Maailma Majandusfoorumi raport põhjalik uurimus, kus on analüüsitud 128 riiki. Seega annab ta võimaluse end võrrelda teiste riikidega, näha kitsaskohti ja kavandada meetmeid nende leevendamiseks. Just niisuguse pilguga tulekski seda raportit analüüsida, näha indeksi ja selle komponentide taga ühiskondlikke protsesse ja suundumusi. Seda enam, et kui Eesti taandus eelmise aruandega võrreldes ühe koha võrra tahapoole, suutsid Läti ja Leedu ettepoole rühkida.

Raportiga peaks tutvuma need, kelle arusaam põhiosas piirdub vaid Euroopaga, näpuotsaga ehk Põhja-Ameerikat ja Aasiat juurde. Mitme näitaja poolest teevad Ladina-Ameerika ja Aafrika riigid Eestile pika puuga ära.

Suured palgaerinevused

Soolise võrdõiguslikkuse indeks on koondnäitaja, milles on arvesse võetud majanduslikke, hariduslikke ja poliitilisi aspekte ning tervise ja elueaga seotut. Seega mõõdetakse eri ühiskondade arengut tervikpildi saamiseks erinevate näitajate alusel, kusjuures majanduse kõrval omavad suurt tähtsust sotsiaalsed näitajad, mis on omakorda alaindeksiteks. See annab aluse laialdaseks võrdluseks.

Soolise  võrdõiguslikkuse majandusnäitaja hõlmab nii majandustegevusest osavõttu ja palka kui ka edutamisvõimalusi. Eesti on siin 34. kohal, Leedu 7. ja Läti 17. kohal. Põhjamaadest on kõrgemail positsioonil Rootsi (2.), Norra on 10. ja Soome 12. kohal.

Eesti tagasihoidliku tulemuse põhjuseks on naiste ja meeste suured palgaerinevused – samaväärse töö eest makstakse Eestis naisele veerandi võrra vähem kui mehele. Küllap on meil süüd ka selles, et Euroopas ulatub see näitaja 15 protsendini. Kümnel EL-i riigil jääb meeste-naiste palgavahe alla 10% (Malta 4%, Belgia 7%, Sloveenia 8%, Iiri, Itaalia, Kreeka, Portugal, Poola, Ungari – kõik 9%). 13 riiki mahub vahemikku 11–20%. Kaht viimast kohta – 26. ja 27. – jagab Eesti Küprosega.

Eestis on palgavahe 25% kestnud juba üle 10 aasta! Maailma mastaabis oleme 128 riigi seas 102. kohal. Kas oleme endalt küsinud: kuidas teised suudavad olla edumeelsemad ja mida oleks neilt õppida?

Ikka veel ei suvatse me endile Eestis lahenduse otsimise olulisust teadvustada. Üsna tavaline põhjend on: naised ei oska (ei julge vms) küsida kõrgemat palka. Selles väites kindlasti on omajagu tõtt ja naiste eneseteadvuse tõstmisega tuleb veel vaeva näha, kuid ainupõhjus see siiski ei ole.

See, et samaväärse töö eest saavad Eesti naised meestest vähem palka, näitab nii meie riigi- kui ka erasektori madalat organisatsioonikultuuri. Leian, et üks endast lugupidav juht ei saa lubada oma organisatsioonis arusaama, mis peab enesestmõistetavaks naistele samaväärse töö eest väiksemat palka maksta. Rõhutan sõna "samaväärne", sest võrreldavate tööülesannete puhul on üsna levinud ametinimetustega manipuleerimine, ikka eesmärgil maksta mehele suuremat palka.

Tegemist on soolise diskrimineerimisega, ning selle vastu tuleb kindlalt seista. Alustada tuleks diskrimineerimisseikade avalikkuse ette toomisest. Mitte abstraktselt, vaid konkreetseid asutusi nimetades, sest ainult nii suudame seda häbiväärset suundumust peatada ja oma riigi mainet tõsta.

 Haritud naised

Kõik ei ole siinmail negatiivne. Vastupidi, mõnegi näitaja osas paistame 128 riigi seas silma. Näiteks oleme naiste osakaalult kõrgharidusega spetsialistide seas esikohal.

Heal positsioonil (18.) oleme ka naiste osakaalult tippjuhtide seas. Siiski ei anna esikahekümnesse paigutumine meile põhjust ülemääraseks optimismiks. Meeste ülekaal on siiski mäekõrgune – kaks kolmandikku tippjuhtide ametikohtadest on hõivanud just nemad. Ometi on Eesti naised meestega võrreldes kõrgema haridustasemega. Selle poolest paistame ka analüüsitavas raportis silma (haridusnäitajatelt oleme kahekümnendad).

Resümeerime: Eesti naistel on meestega võrreldes kõrgem haridustase, kuid veerandi võrra madalam palk. Järelikult tulevikus saavad nad ka veerandi võrra madalamat pensioni, mis omakorda avaldab survet riigi sotsiaalhoolekandele.

On ka teistsuguseid kogemusi. Nagu hiljuti kirjutas Postimehe "Otsustaja", teenivad New Yorgis töötavad 21–30aastased naised samavanustest meestest enam. Ekspertide hinnangul on naiste ja meeste palgavahe muutumine tingitud naiste haridustaseme tõusust. Faktitäpsuse nimel tuleb siiski nentida, et  tervet USA-d haarav üldpilt nii ilus ei ole.

Haridusnäitajad on Eestilgi põhimõtteliselt head. Oleme nii keskkoolis kui ka ülikoolis õppivate naiste osakaalult 128 riigi seas esikohal, kusjuures naiste osa on mäekõrgune just kõrghariduses. Jääb arusaamatuks, miks riigi kulutusi haridusele ei pöörata kasu teenima tööelus.

Eeldused naiste edutamiseks tippjuhtideks ükskõik kus ühiskonnaelu valdkonnas on olemas. Seda rõhutab ka raport: naiste võimalust olla edutatud ettevõttejuhiks on 7-palli-süsteemis hinnatud ligi viie palliga.

 Naised poliitikas

Jutud naiste pühendumisest eelkõige perele ja kodule on eksitavad ning varjutavad tegelikke põhjusi. Tõmbame paralleeli poliitikaga, kus samuti pole Eesti olukord maailmatasemel kiita. Nii nagu erakondades, on ka ettevõtetes juhtpositsioonidel mehed, kes otsustavad põhimõtteliselt, kuhu ja keda paigutada või edutada. Raske öelda, kas on selle põhjuseks arhailine soorollikäsitus, et naistele peavad jääma kodu ja lapsed ning mehele töö ja rahateenimine, või alateadlik hirm oma positsioonide kaotamise ja sellest tulenevate tagajärgede ees. Küllap nii ühte kui ka teist.

On aga teada, et kui ei satuta sellesse voogu, kus toimub juhtide valik, on raske tippu jõuda. Siingi valitseb olukord, et võimekust edasiliikumiseks naistel justkui oleks, aga n.ö  edutamiskanalisse ta sageli ei satu. Muidugi ei ole küsimus suhtarvu mehaanilises muutmises – iga hinna eest 50:50 saavutamises –, vaid selle tagamises, et võimekad naised saaksid tuua kasu ühiskonnale. Samas meeste puhul peetakse seda  põhimõtet iseenesestmõistetavaks.

Naiste osaluselt poliitikas on Eesti 128 riigi seas 51. kohal. Selle näitajaga mõõdetakse naiste osakaalu parlamendis ja valitsuses, aga sedagi, kas ja kui pikalt on 50 viimase aasta jooksul olnud naisi riigi eesotsas.

Vaatlusest on kõrvale  jäänud kohalik tasand. Seda puudujääki tunnistavad ka võrdõiguslikkuse raporti koostajad ise. Küsimus pole mitte ainult selles, et Eestigi oleks siis ehk esimese poolesaja hulka mahtunud, vaid eelkõige laiema pilgu heitmises poliitikale, kus oma kindel ja oluline koht kuulub kohalikule tasandile – just seal kujundatakse see ühiskonnaruum, kus inimene iga päev elab ja toimib.

Eesti naised on edasi jõudnud kohalikul tasandil, puudutagu see siis võitlust elukeskkonna säilitamise eest, mittetulundusühingute tegevust, aga ka tegutsemist valdade juhtorganites. „Pudelikaelaks“ saab aga poliitika kõrgem tasand. Parlamendinimekirjadesse teatavasti kõik soovijad ei mahu ja nende koostamisel on n-ö jäme ots meeste käes.

Ega pööre reaalses elus tule varem, kui on toimunud pööre mõtlemises ja kujundatud  vastavad normid – seda nii  parteisiseselt kui ka laiema avalikkuse tasandil. Nii nagu see on toimunud Rootsis, Soomes ja Norras, kes on poliitikast osavõtu näitajaga hõivanud kogu pjedestaali. Läti on 19. ja Leedu 38. kohal.

 Eesti peab järgima Euroopa Parlamendi juhiseid

Maailma Majandusfoorumi raport leiab, et naiste senisest suurem osavõtt ühiskonnaelu erinevatest valdkondadest aitab kaasa rahvuse arengule. Selles pole midagi uut. Kuid küsimus ei ole mitte selle põhimõtte deklareerimises, vaid sihikindlas ellurakendamises.

Euroopa Parlament on hoidnud naisküsimust põhjalikuma tähelepanu all juba üle 20 aasta, alates 1984. aastast, kui asutati naiste õiguste komisjon, mille nimele hiljem liideti "soolise võrdõiguslikkus". Just selle komisjoni abil tegeleb parlament soolise võrdõiguslikkuse küsimustega, sh panustades vastavasse õigusloomesse.

Euroopa Parlamendis arutlusel olnud raporti "Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised 2006–2010" suuniseid peab järgima ka Eesti. See pole kuue Eestist valitud parlamendiliikme tahe, vaid enne parlamendis toimunud arutelu ja hääletust oli kõigi liikmesriikide (sh Eesti) valitsus need heaks kiitnud.

 Stampmõtlemise küüsis

Soolise võrdõiguslikkuse käsitlemisel on meil seni lähtutud kahest arusaamast: seda nõuab meilt Euroopa ning sooline võrdõiguslikkus puudutab vaid naiste probleeme, olles feministide pärusmaa. Kolmandaks iseloomulikuks tunnuseks on püüd "lahjendada" soolise võrdõiguslikkuse küsimusi kui ebaolulisi. Võtame näiteks Riigikogule esitatud eelnõu, mis paneks soolise võrdõiguslikkuse volinikule ka kohustuse seista erinevate vähemuste eest. Ajal, mil rahvuse arengut toetav Euroopa Liit on avamas Soolise Võrdõiguslikkuse Instituuti, mõjub Eesti samm vastuvoolu ujumisena.

Muidugi võib ka vastuvoolu ujuda, oma huvide kaitsmisel vahetevahel isegi peab nii toimima, kuid siis peavad kodus asjad korras olema. Maailma Majandusfoorumi soolise võrdsuse raport Eesti suhtes seda küll ei kinnita.

[esiletõsted]

Eesti naistel on meestega võrreldes kõrgem haridustase, kuid veerandi võrra madalam palk.

Eesti naised on edasi jõudnud kohalikul tasandil - võitluses elukeskkonna säilitamise eest, mittetulundusühingute tegevuses, valdade juhtorganites. „Pudelikaelaks“ saab aga poliitika kõrgem tasand.

SIIRI OVIIR, Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni liige

Jaga |