Nädala juubilar ROMAN POLANSKI 80

Roman Polański emigreerus Poolast 1963. aastal. Elas Inglismaal ja  Ameerikas, hetkel elab  Prantsusmaal.

Poola perioodi oma elus meenutab Polanski haruharva. Dramaatilised mälestused Krakowi getost, põgenemine ja varjamine poola peredes, mis läks õnneks ilmselt tänu heledatele lokkidele, ja mis võis olla põhjuseks, miks aastakümneid hiljem, juba tunnustatud režissöörina, keeldus Polański „Schindleri nimekirja” filmimisest.

Siiski mängivad Polański artistiks kujunemisel olulist rolli kaks Poola linna: Kraków ja Lódź. Krakowis sai 1948. aastal alguse tema lavakarjäär, mis viis ta 1954. aastal Lodzi Kõrgemasse Riiklikku Filmikooli. Algul mitte just väga armastatud veidrik võitis kiiresti kolleegide imetluse ja austuse. Andrzej Waida meenutab filmilavastajate noorusaegu nii: meil oli kõik nagu enne sõda, kaasa arvatud hea kasvatus, siis aga ilmus Polański nagu väike koletis.

Polański esimene täispikk ja ainus tervikuna Poolas filmitud  „Nuga vees” (1962) jahmatas valitsust ja saavutas hämmastava edu  nii kodu- kui ka välismaal ning nomineeriti esimese poola filmina Oscarile. Toonane Poola Kommunistliku partei esimene sekretär Wladyslaw  Gomulka läkitas filmi läbivaatusel ekraani suunas tuhatoosi ning kritiseeris teravalt linateost partei XIII pleenumil sotsialismi ehitava Poola suhtes kahtlase ideoloogilis-kasvatusliku  sisu eest.

Polański pidas seejärel targemaks läände emigreeruda.

Möödunud aastal tähistati suurejooneliselt 50 aasta möödumist kultusfilmiks muutunud „Nuga vees” valmimisest. Kolleegid meenutavad, et juba oma esimese filmi ajal ilmutas Polański artistlikku iseloomu, legendaarseks kujunenud arrogantsust, perfektsionismi ja täpsust.

Tahtes olla alati seltskonnas number üks, kujundas Polański oma tulevikku juba väga varasest noorusest alates. Ta nautis esinemisi ega pidanud paljuks peegli ees harjutamist. Sõpru Lodzi Filmikooli päevilt huvitas, kas lühikesevõitu Roman on ikka Napoleoniga ühepikkune – selgus, et  lausa kaks sentimeetrit pikem. Tagantjärele valmistab Polańskile heameelt tõik, et tänu lühikesele kasvule ei saanud temast näitlejat, vaid hoopis režissöör.

Tõsi on ka see, et Londoni korteri kaminasimsil olid Polańskil kaks büsti: tema enda ja Bonaparte'i oma.

Kuigi me ei räägi seekord mittre niivõrd Polański loomingust kui isikust, tuleb tingimata ära mainida kolm ilmselt enamikule tuntuimat filmi: „Rosemary laps” (1968), „Chinatown” (1974) ja „Pianist” (2002). Viimane tõi talle Oscari.

Polański geniaalsus avaldub kõikjal, sõltumata keelest ja riigist, kus ta parajasti töötab (Inglismaa, Ameerika, Prantsusmaa, Poola). Tema vallatuseks on oma filmidesse poola motiivide smugeldamine. Nii näiteks ümiseb kõrtsiteenija „Vampiiride ballis” poola helilooja Moniuszko meloodiat.

Polański eitab oma loomingus autobiograafia kasutamist. Ta kinnitab, et filmid on hetke igatsuste ekspressioon, mille juures ta järgib oma instinkte, kuid seda distsiplineeritud viisil. „Fantaasia ja tegelikkuse vaheline piir on mul alati olnud lootusetult sassis,“ kinnitab Polański.

Iga näitleja unistuseks on mängida Polański filmis. Teada on, et ta pigistab nii näitlejatest kui ka endast viimsedki mahlad. See on motiveeriv, inspireeriv ning tulemuseks on meistriteos.

Tema fimid on ajatud, nn korduvkasutatavad. Roman Polański on legend ja parim elavate filmilavastajate seas.

Polański pikk elu on pikitud säravate loominguliste saavutuste ja arvukate isiklike skandaalidega. Ei puudu sealt seksiskandaalid, narkootikumid, tragöödiad ega hedonism täiel rinnal. Ta ise lavastab oma elu maailmakuulsaks. Polański puhul pole võimalik eraldada tööd eraelust. Ta on amoraalne autoriteet.

Skandaal aastast 1977 saadab teda kogu elu ja on teinud temast jällegi põgeniku. „Olen põgenemisega harjunud,“ vihjab Polański sõjaaegsetele kogemustele.Usun, et ta on  kohtusaagast lõpmatult väsinud ja seega ei kuulu see meie tänase juubelijutu juurde.

2012. aastal esitleti Cannes'i filmifestivalil dokumentaalset eluloofilmi „Roman Polański. Minu elu”, kus väljapaistev poolakas, maailmakuulus filmilooja, kordumatu stsenarist, andekas näitleja ja edukas produtsent Roman Polański meenutab igavikku läinud kaugeid aegu, keerulisi sündmusi, traagilisi elamusi, inimesi ja tundeid, kõike seda, mis aitasid tal jõuda  sinna, kus ta praegu on. Tegemist on tõelise isikliku bestselleriga endast ja oma erakordsest elust. Tundliku ja äärmuslike emotsioonidega artisti liigutav ja haarav pihtimus, kus ta ei põhjenda midagi ega vabanda millegi eest.

Polański tekitab alati äärmuslikke emotsioone. Tal on kirglikke pooldajaid ja vihaseid vastaseid. Aeg-ajalt tekib küsimus: kes ta on, poolakas või prantslane? Võib-olla aga klassikalise ja kauni poola-prantsuse sõpruse ere näide. Tal on prantsuse kodakondsus ja ta eelistab mõelda poola keeles.

Äsja Eestis tARTuFFil viibinud Poola ühe prominentseima näitleja Andrzej Chyra arvates on Roman Polański, sõltumata rahvusest ja kodakondsusest, poola teadliku publiku jaoks alati suurmeister.

Polański on arvukate (üle 70) filmiauhindade kavaler, nende hulgast ei puudu ka Poola filmiauhinnad ning lisaks veel mitu elutööpreemiat.

Oma austajate suureks rõõmuks kinnitab Polański auhindu vastu võttes, et ei kavatsegi veel oma tööd lõpetada.

Soovime talle selleks õnne ja jõudu.

Rita Makarova

Poola-Eesti klubi Pro Polonia liige

Jaga |