Andres Kollist: Eesti võiks lojaalsetele inimestele kodakondsust pakkuda

Foto Scanpix.

Olete sügisest taas Tallinna linnavolikogu liige. Sisseelamist vist pole vaja, sest töö volikogus on juba ammusest ajast tuttav?

Mingis mõttes ju tõesti. Mind valiti juba esimese vabalt valitud Tallinna volikogu liikmeks aastal 1989.

Kõik murrangulised sündmused leidsid aset just selle esimese volikogu ajal. Paljud asjad, mis hiljem riigi tasemel aset leidsid, tehti tollal esmalt ära volikogus.

Üks tähtsamaid oli immigratsiooniseadus. Kuu aega pärast volikogu töölehakkamist võeti seal vastu reeglid immigratsiooni piiramiseks Tallinna linnas. Toompeal oli sellel ajal veel vanade reeglite kohaselt “valitud”, õigemini, määratud ülemnõukogu, ja et see oleks lisaks suveräänsusdeklaratsioonile ja keeleseadusele kehtestanud immigratsiooniseaduse, oli pehmelt öeldes üsna lootusetu unistus. Aga Tallinn näitas, et meil on nüüd uus võim ja et meie seame sisse omad reeglid.

Vahepeal ma ei olnud volikogus, kuid nüüd olen seal taas kolmas kord järjest. Pingeline hetk oli sügisel valimiste järel: et kas tuleb koalitsioon või jätkab Keskerakond üksinda? Läks nii, et koalitsiooni ei tulnud ning praegu on meil 40 häälega napp, aga kindel enamus. Opositsioon on esimestel istungitel oma rabeduse ja kohatise liigse entusiasmiga püüdnud küll end näidata, kuid loob praeguseks meeleolu volikogus siiski.

Mainisite, et juba 1980. aastate lõpus tegelesite immigratsiooniprobleemidega. Vahepeal olite 90-ndatel ka Kodakondsus- ja Migratsiooniameti juht. Kas praegu on migratsiooni- ja kodakondsuspoliitikas märgata samu probleeme mis olid tollal?

Üks probleem on: kas kvoodiga või kvoodita? Ma olin immigratsiooniseaduse vastuvõtmise algatajaid. Võtsin selle asja läbivedamise oma südameasjaks. Eks nii sai minust ka alguses Migratsiooniameti ning hiljem Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektor. Asja algatamisest peale, seega juba alates 1988.–1989. aastast on olnud üks kandev idee: meil on immigratsioonkvoot, 0,1% püsielanikkonnast, ja et see kvoot on suunatud Eesti rahvuslike huvide suhtes n-ö tundlike riikide poole. Arusaadavalt on olukorrad ja taustsüsteemid 30 aastaga kardinaalselt muutunud. Rakendades oma riigi huvidest lähtuvaid, hästi disainitud ja rahvusvahelisele õigusele vastavaid valikuprintsiipe, võib muidugi kvoodist loobuda. Aga kui see loobumine tähendab praktilises elus seda, et avame vaba tee Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt saabuvale odavale ja venekeelset lähenemist vajavale tööjõule, siis ma muutun mõtlikuks. Euroopa Liidus elab üle 500 miljoni inimese, Soomes käib tööl oma 20 000 eestlast. Küllap lähebki omajagu kallimaks, aga puuduolevat tööjõudu saab otsida ka selle sihikuga.

Teine probleem on endise N. Liidu kodanike staatuse määramine, kes ei ole Eesti kodanikud ja kes jäid peale N. Liidu lagunemist siia elama.

1993. aastal, Laari valitsuse ajal, kahju küll, keerati siin vint üle. Piiriga ja riikliku järjepidevusega ning Eesti kodanike ja nende järglastega oli asi selge. Aga mittekodanikest endise N. Liidu kodanikud püüti kuulutada Vene Föderatsiooni kodanikeks. Nende elu tehti päris keerukaks. Näiteks said nad välismaale reisida ainult sel moel, et taotlesid selleks ühekordset luba, täpselt samaviisi, kui N. Liidu ajalt taotleti välispassi. See oli aeg, kus Eesti riik tõrjus neid inimesi ja pressis neid vägisi Venemaa kodanikeks. Tohutut poliitilist vastuseisu ületades muutus olukord alles 1996. aastal, kui hakati välja andma välismaalase ehk nn halle passe.

Hästi laias laastus jaotusid venekeelsed mittekodanikud kolme ossa: ligi 100 000 sõitis Eestist minema; 100 000 võttis Vene kodakondsuse; ca 100 000 võttis välismaalase passi.

Minu arvates näitasid välismaalase passi ära oodanud inimesed üles lojaalsust Eesti riigile. Nad hakkasid kasutama neid dokumente, mida Eesti neile lõpuks pakkuda suutis, mitte neid, mida Venemaa lihtsalt ja lahkelt pakkumas oli. Ammu on aeg neid inimesi Eesti riigi poolt tänada lojaalsuse eest, selle eest, et nad ei võtnud Vene kodakondsust. Soovi korral võiks neile anda ilma liigsete lisatingimusteta Eesti kodakondsuse.

Ehk anda neile Eesti ja ühtlasi Euroopa Liidu passid?

Jah, ning seejuures ilma liigsete bürokraatlike tingimusteta. Vaja oleks vaid avaldust ning läbida näiteks taustakontroll.

Kas kodakondseteks võiksid olla kõik need, kes elavad riigis näiteks aastast 1991?

Sisuliselt halli passi omanikele kodakondsuse andmine seda tähendabki. Suurelt osalt on tegemist eakate inimestega, kes elanud siin juba aastakümneid. See on 5-6 protsenti elanikest ja, nagu öeldud, ma ei usu, et üle poole neist hakkaks Eesti passi küsima – kokku oleks ehk 2-3 protsenti elanikest neid, kelle staatus muutuks. Kahjuks. Poliitilise signaalina oleks selline žest ometigi väga oluline. Selge märguanne soovist integratsiooni suunal mitte ainult jutustada. Ma olen veendunud, et selline pöördumine meie kaasmaalaste poole on kümneid kordi rohkem väärt kui tarbetu teoretiseerimine ja integratsiooni olulisusest targutamine.

Olete nüüd juba kaua aega juhtinud Tallinna Ülikooli raamatukogu. Kuidas on raamatukogutöö muutunud?

Raamatukokku tööle tulles tundus, et see on rahulik koht, kus saab palju raamatuid lugeda, mõelda ja kirjutada. Kuid nii see pole. Suur raamatukogu on keeruline organism, mille sees ja ümber on palju tegemist ja probleeme.

Kas uus põlvkond loeb raamatuid või vaatab ainult arvutit ja lugerit?

Lugu on nii, et Euroopa ja Ameerika, ka muu maailma paremad ülikoolid omavad või ehitavad kaasaegseid raamatukoguhooneid. Tuleviku raamatukogus on minu arvates põhilised kolm asja. Kõigepealt muidugi raamatud, sest inimene tahab ikka füüsilist raamatut käes hoida ja lugeda, ja seda ta peab saama. Samas on ka tuleviku raamatukogus muidugi tippvarustus sellest, mis viib elektroonilisse maailma. Seal on asjatundjate poolt juhatatud tee e-raamatute ja kõikvõimalike andmebaaside, teadusandmete juurde. Raamatukogust saab juhatust andmete arukaks otsimiseks ja kasutamiseks, saab juhatust ja abi andmekaeveks. Ning lõpuks, vaat et kõige olulisem – raamatukogud on vaimsemate huvidega inimeste kokkusaamise koht. Raamatukogus toimub rühmatöö või muu õppetöö, aga seal toimuvad ka seminarid, näitused, väljapanekud, kontserdid, kõikvõimalik üldist huvi pakkuv ja intelligentsust edendav tegevus. Raamatukogu ei kao, vaid muutub tema sisu.

Küsis AIVAR JARNE

[fotoallkiri]     KODAKONDSUS KINGITUSEKS: Andres Kollisti sõnul võiks halli passi omanikele pakkuda Eesti kodakondsust ja passe. Poliitilise signaalina oleks selline žest väga oluline ning selge märguanne soovist integratsiooni suunal midagi tõeliselt korda saata.

Jaga |