Riik pole ilmtingimata halb peremees

JAAN VAHTRA,      24. november 2004


Tallinna prügila tõstvat prügivarumise hinda. Kuuldavasti 550 krooni tonni prügi eest, lisaks käibemaks. Põhjenduseks tuuakse saastemaksu tõusu ja ELi liitumisega kaasnevat kallinemist. Ka maa- ja majaomanikele, kellest osa ei suvatsevat kalleid konteinereid aianurka vedelema osta, tulevat määrata urni süstemaatilise tühjendamise tasu.

Selge, et iga inimene toodab prügi. Korrusmaja elanik valab selle jäägitult urni ja maksab majaelanikega võrdselt, olenemata oma toodangu hulgast. Maa-/majaomanik kasutab paberit kamina või pliidi alla tule süütamiseks, toidujäätmeid, rohtu, lehti ja tuhka huumuse taastootmiseks. Jäävad plekkpurgid, läbipõlenud pirnid ja mittepõlev-mädanev pudi-padi, mille tarvis pidi olema (ja on ka) juba vene ajast statsionaarne tõrvatud põhja ja külgedega prügikast. Millegipärast neid enam ei tunnistata. Ka ei tunnistata prügi vastuvõtmisel kaalumist ja selle järgi arve kirjutamist, nagu seda tehakse prügimäel. Tühjal klaas- ja plastikpudelil, samuti paberil on teatavasti erinev kaal. Elu on niipalju edasi arenenud, et kunagist rublat ehk tänast 10 senti ei vaevuta enam maast üles võtma, rääkimata sellesama 10 sendi eest näiteks kaheliitrist plastikpudelit kokkuostu viima või piknikult kaasa võtma.

Senised targutused pole aidanud
Ei saagi aitama, kuni postament seisab savijalgadel ja prügimajandust nähakse vaid tulubaasina. Liikuge supelrandades, puhkepaikades ja linnade rohelistes vööndites. Veenduge, milleks on inimloomad võimelised. Kuidas risustatud olenguplatsid vahelduvad koormate viisi maha kallutatud asutuste olmeprahiga (papp, paber, plastiktaara, autokummid, kontorimööbel, ehituspraht). Väita, et kõigil „unustajatel" pole elukohas süstemaatiliselt tühjendatavat prügiurni, tundub lihtsalt kohatuna.
Olen elanud Eesti Wabariigis, kus olid palgalised pargivahid, metsavahid, majahoidjad; politsei jälgis isegi kommipaberi või paberossikoni poetajaid. Tänased riiklikud keskkonna- ja loodushoiustruktuurid koguvad vaid saastemaksu ja trahve. Nemad peaksid teadma, kuhu valvurid palgata, prügiurnid paigaldada, kuidas neid hooldada, kodanikke kasvatada. Laste abi, samuti erastruktuuride kasutamine, keda huvitab vaid kasum, ei ole lahendus.

Ometi on lahendus olemas
Kuid järjekordselt varjutakse varem tuntud luulu – riigi(juhtide) kui halva peremehe – varju. Peaks olema selge, et madalapalgalised ei suuda ka prügi tootmises kõrgepalgalistega võistelda: neil lihtsalt pole vahendeid reklaamiga sammu pidamiseks. Ka keskmisepalgalised, kes küll sõidavad liisitud autoga ja peavad end edukateks, ei jõua võistelda kaks-neli-seitse korda edukamatega. Korra kehtimisel ei riskeerita autotki keelatud kohta parkida. On olemas kehtiv ja heaks kiidetud proportsionaalsuse printsiip: kes rohkem teenib, see proportsionaalselt rohkem risustab ja ka rohkem maksab. Näiteks tulumaksu, sambamaksu ... Kui 1% sissetulekutest ei suuda prügikulutusi katta, siis võib-olla 2–4% – seda otsustagu nagu ikka kõrgepalgalised!
Kui prügimajanduses valitseb kord, kui kõndida saab pudelikildude ja plastikpudelite otsa komistamata ja meeleolu ei riiva korraldamatus, ei tohiks olla 1% pensionist ehk 25 krooni ka pensionäridele koormav. Võib-olla et rohkemgi. Arvestatagu seda siis kilogrammide või ruutmeetritega.
Riik ei ole halb peremees, kui seda ei juhi saamatud või kasuahned juhid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)