Euroopa päev. Võidupäev

Mulle on alatiseks meelde jäänud kunagise telestaari Urmas Oti üks küsimus auväärt kirjanikule Jaan Krossile enam kui paarkümmend aastat tagasi. Nimelt päris Ott ühes oma teleintervjuus Krossilt, kas eesti rahvas oleks ka siis kunagi uuesti oma riigi saanud, kui 50-aastase Nõukogude okupatsiooni asemel oleks meile Teisest maailmasõjast jäänud Saksa okupatsioon. Ning auväärne kirjanik vastas: „Ei!“

Hiljem on Jaan Kross mitmes intervjuus öelnud, et 50 aastat Natsi-Saksamaa okupatsiooni poleks eesti rahvas üle elanud. Ka ei võideldud Eesti vabaduse eest Saksa ega Vene armees. See oli aus ja südamest tulnud jutt. Krossi olid sõjaajal arreteerinud Saksa julgeolekuorganid ning pärast sõda arreteerinud ja küüditanud NKVD. Aga talle oli ka antud ENSV teenelise kirjaniku aunimetus. Aasta enne oma surma, 2007 sai Jaan Krossist Aasta Eurooplane, mis on Eesti Euroopa Liikumise antav aunimetus.

Eile ja üleeile tähistati Võidupäeva. 8. ja 9. mai Võidupäeva ehk Natsi-Saksamaa kapituleerumist lääneliitlaste ja päev hiljem Nõukogude Liidu ees meenutatakse Euroopas, aga veel rohkem ja eriti Venemaal, Moskvas. Euroopas on see saanud ka Euroopa Liidu poolt tähistatavaks Euroopa päevaks, sest 9. mail 1950 kirjutati alla Euroopa Liidule aluse pannud Schumani deklaratsioonile.

Eestis on 9. mai tähistamine sisemise tunde küsimus, mis on seotud ka rahvustundega. Venemaalt ja venelastelt ei saa seda tähtpäeva ära võtta ning see jääb nende suurimaks mälestuste päevaks, pidupäevaks. Paraadid Moskvas ja mujal jäävad ning puudutavad ka siinsete venelaste hinge. Nende vanaisade vere, filmi „17 kevadist hetke“ seeriate ja Lev Leštšenko laulu „Den pobedõ“ kaudu on Võidupäev ja selle tähistamine neil hinges ja südames, nõnda see jääb.

Sisekaitseakadeemia rektor ning Narva integratsiooni hing Katri Raik kirjutas 20. aprilli Maalehes, kuidas me ise oleme Eestis teinud 9. mai riiklikuks sündmuseks. Seda kasvõi sellega, kuidas ajakirjanduse vahendusel seda päeva varem Tõnismäe-reportaažidega massiliselt kajastati. Ent samas ei tohiks meil midagi vastu olla sellele, et venekeelsete inimeste esivanemate mälestust pühaks pidada. „9. mai jääb ning elab meid kõiki üle. Sellega tuleb leppida ning mitte üle reageerida,“ märkis ta.

Kuigi eile valitses kehv ilm, oli Pronkssõduri juures Siselinna kalmistul ikka palju rahvast ja veel rohkem lilli. Võidupäeva tähistatakse nagu seda ikka on tehtud, koos laulu ja ka 100 grammiga.

Politoloog Raivo Vetik on soovitanud, et ka Eesti riigijuhid võiks Võidupüha puhul Pronkssõduri juurde kunagi lilli viia. Kaitseväe kalmistu on tükike Eestimaad ning Pronkssõdurit oluliseks pidavad inimesed on ka meie, Eesti inimesed. Miks mitte elustada kunagi Eesti valitsuse poolt tehtud algatus viia sõja lõpupäeva tähistamiseks lilli Pronkssõduri jalamile? „Mis juhtuks, kui tuhandete teiste lilleõite seas oleks seal ka Eesti riigijuhtide omad?“ küsis ta juba viie aasta eest (Postimees, 16. mai 2012). See annaks palju mõistmaks sedagi, mis toob venekeelsed inimesed 9. mail selle mälestusmärgi juurde.

Euroopa päeva tähistamine Tallinnas toimus seekord laupäeval, 6. mail Vabaduse väljakul. Nagu ikka tasuta kogupereüritusega. Oma osa oli ametlikel esinemistel ning meelelahutusprogrammil lauljate ja artistidega. Aasta Eurooplase tiitli sai Eesti Euroopa Liikumiselt Marju Lauristin.

Mis oleks, kui meie Aasta Eurooplased viiks 9. mai puhul lilli ka Pronkssõduri juurde? See võiks olla päev, kus Euroopa päev ja Võidupäev saaksid üheskoos Euroopa Võidupäevaks.

Ja Aasta Eurooplane Jaan Kross ei öelnuks selle peale „Ei!“.

KESKMÕTE: Mis oleks kui meie Aasta Eurooplased viiks 9. mai puhul lilli ka Pronkssõduri juurde?

AIVAR JARNE, Kesknädal

Jaga |