"Endla " teater 90 ja Pärnu linn

RAIVO TRASS,      28. november 2001


1911. a novembrikuul avati "Endla" seltsi teatrimaja Pärnus. Raha kutselise teatrihoone ehitamise tarvis laenati pankadelt ja eraisikutelt. Tollane Pärnu linnavalitsus ei eraldanud ehituseks rublatki. Ajalugu kordub, ka tänavu ei arvatud teatri renoveerimise heaks sentigi.
Ometigi oli kerkinud eesti kolmas teatrimaja, Estonia ja Vanemuise järel. "Endla" juugendlik hoone oli aastakümneid Pärnu au ja uhkus, kuid ka haridus- ja kultuurisümbol. Mitte ainult näitemänge ja operette ei esitatud sellelt lavalt, vaid peeti ka peoõhtuid, kostüümiballe, kõnekoosolekuid - "Endla" oli ärganud eestluse Pärnumaa vaimukants. Praeguses Eestis on vanast "Endla" teatrimajast heal juhul teada fakt, et teatrirõdult kuulutati1918. a. välja Eesti iseseisvusmanifest.

Mind kui praegust "Endla" teatri pealavastajat paelub 20. sajandi alguse Tsaari- Venemaa rüpes õitsele puhkenud Liivimaa kubermangu väikelinna eestlaste sõnulseletamatu entusiasm, kannatlikkus ja järjekindlus oma linna ja maakonna vaimuelu korraldamisel. Ning kui veel on teada, et seltse oli tublisti rohkem kui ainult "Endla". Et linnavalitsus koosnes sakslastest, venelastest ja eestlastest. Et eestlased ei olnud sugugi enamuses. Et suhtlemiskeel oli saksa ja vene keel. Et alluti kõiges tsaaririigi seadustele ja linna otsene ülemus oli kuberner.
Täna on minu kohus tõdeda: kõige eest, mis meil on oma riigi ja rahvaga sündinud, just parima teo mõttes, oleme igavest tänu võlgu nendele, kes asutasid ainult sadakond aastat tagasi seltse, kus päevakorral oli eesti keel ja meel, vaimustus haridusest ja eneseharimisest, ühtekuuluvusest eesti rahvana.
"Endla" teatri 90. juubeli puhul renoveeritava teatrimaja avamise eel küsin endalt - kui ei ole enam seltse, seltsilisi üritusigi, on vaid kultuuriametite korraldusplaanid, rahakate perekondade ärihuvid ja pankade heategevus - mida võiks meelde tuletada ja õppida saja aasta taguste meeste tarkusest, huvideringist, püüdlemistest Pärnu linna arengus?!
Teater on jäänud, võimalusi pakkuv ja arengusuuteline, aidanud korraldada konverentse ja kontserte. Kurvem on aga Pärnu uue linnaraamatukoguga, mille üle on aastaid vaieldud, platski valitud, projekteeritud - ometigi teda pole, pole lähemas tulevikus oodatagi. Kunagised seltside eestseisused pidasid aga oma raamatukogu olemasolu tähtsaks.
Kurioosne on ka Pärnu uue haigla valmimise lugu. Hoone on katuse all, eemalt imposantne, tulevase via Baltica tee veerel. Kuid ehitus seisab. Vaieldakse küll kubatuuri, küll kasutuskõlblikkuse üle, jäädaksegi vaidlema. Nõutuks teeb, kui aukohale ei seata mitte tervist ja vaimu, vaid lihtsat omakasuhimu. Või ollakse otsustusvõimetu.
Pärnu rahakotist on uusehitusteks küsitud tuge küll kontserdisaalile, jäähallile, uue kunsti muuseumile, pilvelõhkujalegi.
Tõesti tore, mis ikka! Kuid linnarahva vaim ja tervis vajaksid enne moodsat raamatukogu ka uut haiglat. Pole meie linnas ajaloomuuseumilegi kaasaegseid väljapanekute saale, mis rääkida siis veel veepargist, mille tarviduse üle peale Aura - keskuse valmimist Tartus ei tohiks hetkegi kahelda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)