Presidendivalik kõigutab erakondi

GEORG PELISAAR,      19. september 2001


Presdendi valimisvoorud Riigikogus näitasid jätkuvalt praeguste poliitiliste jõudude tahtmatust konsolideeruda. Ideaalkujul võinuks protseduur Riigikogus olla nauditav kolme vaatusega näidend. Ometi sai sellest üksnes etenduse esimene vaatus kolme haleda pildiga.

Ühist lavastajat ja nauditavat vaatemängu polnud ei koalitsiooni ega ka opositsiooni poolelt. Põhiliseks eesmärgiks kujunes mitte sobiva presidendikandidaadi toetamine, vaid vastaskandidaadi (ehk teise erakonna) nõrgestamine.

I vaatuse tagamaad

Kui eelnevad lahkhelid ei lasknud häälte puudusel areenile tulla potentsiaalsel peaosatäitjal Toomas Savil, otsustas Reformierakond hoopis hääletamata jätta. Nii saigi võimalikuks, et Andres Tarand, keda toetasid küll eeldatavalt Mõõdukad ja Isamaaliit, aga ka veel keegi, kaotas Peeter Kreitzbergile 38:40.
Duell teises ja kolmandas voorus Peeter Kreitzbergi ja Peeter Tulviste vahel näitas selgelt häälte olulist kahanemist nii valitsusliidu kui ka opositsiooni poolelt. Ometi võime teha teise päeva hääletustest kaks järeldust.
Esiteks "see keegi ja mõni veelgi" valitsusliidu kandidaati Peeter Tulvistet enam ei toetanud. Teiseks - pärast Rahvaliidu loobumist Peeter Kreitzbergi toetamisest kahanes Peeter Kreitzbergile antud häälte arv kõige rohkem kuue võrra. Rahvaliitlasi on aga Riigikogus 11. Nagu näha, osutus Rahvaliidu toetus Peeter Kreitzbergile kõhnemaks, kui väidab Villu Reiljan (6. septembri ajaleht Koit) .
Kes oli aga see keegi, kes toetas Andres Tarandit ja mitte Peeter Tulvistet?
Kummalisel kombel sekkus Keskerakonna ja Rahvaliidu suhetesse jõuliselt Riigikogu ainus koonderakondlane Mart Siimann, keda seostatakse kuluaarides Reformierakonna lähedusega. Just tema on eelistanud opositsioonis istudes jääda mitmel olulisel hääletusel erapooletuks või kaldunud hoopis valitsusliidu poolele. Olles aasta jooksul püüdnud luua peamiselt omavalitsusjuhtidest koosnevat nn parteitut ühendust, on ta korraldanud neile kohtumisi ka Riigikogu esimehe Toomas Saviga. Kellele oli kasulik nõrgestada Tulviste toetust ja püüda lõhestada opositsiooni? Ehk oligi osal koalitsioonist ja osal opositsioonist ühine lavastaja?

II vaatuse stsenaariumi veel kavandatakse

Presidendi roll pole Eestis põhiseaduse kohaselt küll suur, aga vähemalt välispoliitikas ja riigi julgeoleku küsimustes piisavalt oluline. Mäletame, kui sõnakuulelikult valitsusliidule toimis praegune president Lennart Meri oma valitsemise algaastatel. Tema vaikival nõusolekul, kui mitte kaasabil sõlmiti Eesti jaoks 1994. a juuli Moskva kokkulepe, samamoodi loobuti osadest Eesti aladest, suretati maaelu ja müüdi merelaevandus. Alles viimasel presidendiaastal on Lennart Merilt kuulda tõsiseid etteheiteid valitsuse aadressil. Hoiatanud enne eelmisi Riigikogu valimisi Eestit diktatuuriohu eest, jättis president nimetamata küll võimaliku diktaatori, tema toel aga käivitati praeguse kolmikliidu diktatuur. Kas oleme nõus, et kolmikliidu diktatuur jääks kehtima ka uue presidendi aegu?
Nüüd, kus Eestil on müüa vaid elektrijaamad ja sadamad, võib arvata, et võimulolijad ei vali vahendeid, et Kadriorgu jõuaks mees, kes elektrijaamade juhtmed suurmonopolistidele lausa kätte ulataks.

Aeg on kogu rahva presidendi tulekuks

Opositsioonil on kaks tugevat kandidaati. Pole põhjust kahelda Arnold Rüütli aususes ja otsustusjulguses. Usun, et paljud Eestimaa elanikud, sh ka valijamehed tunnevad, et nad on Arnold Rüütlile võlgu kümne aasta taguste teenete eest, seda enam, et praegune president neid hinnata pole tahtnud.
Paraku pole võrreldavad tema võimed täna ja 10 aastat tagasi. Riigikogu väärtustas Arnold Rüütli teeneid kevadel, andes talle kõik errumineva presidendi õigused ja soodustused.
Keskerakonna kandidaat Peeter Kreitzberg sööstis kevadel meteoriidina teleekraanile ja hämmastas paljusid arukuse ja tasakaaluka esinemisega. Vastupidi mitme poliitiku kujutelmale ei tulnud Kreitzbergi esitamine presidendikandidaadiks erakonna sisetüli, vaid demokraatliku valiku järel.
Alusetud on ka konkurentide ja ajakirjanike süüdistused, justkui oleks presidendikandidaat Peeter Kreitzberg Edgar Savisaare vahend võimukauplemiseks. Täpselt samuti, nagu Keskerakond ei soovi kaubelda Eesti rahvuslike rikkustega, ei kavatse Keskerakond kaubelda ka oma presidendikandidaadiga.
Pole teada, milliseid valesid või äkkrünnakuid presidendikandidaatide pihta veel tuleb. Ometi tahaks väga loota, et kaks suuremat opositsiooniparteid - Keskerakond ja Rahvaliit - ei lange II vaatuses libalavastaja näpunäidete järgi toimima. Vaid ühise kandidaadiga võib sedapuhku opositsioonil olla võimalus valida Eestile eesti rahva enamiku huve väljendav president. Ja seda loodetavasti mitte ainult eelseisvaks viieks aastaks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)