Kes valetab, see varastab

Hulgaliselt on veel elus neid, kes mäletavad paljukirutud nõukaajal kehtinud paragrahvi, mis lubas riigivara varguselt, röövimiselt või kahjutekitamiselt eriti suures ulatuses (üle 10000 rubla) tabatud isikutele erandkorras kohaldada isegi surmanuhtlust.

Riigi lüpsmine on muutunud auasjaks

Sujuvalt  lausliberalismist kubisevasse tänapäeva jõudes ongi nendel inimestel raske mõista, miks riigi lüpsmine maksupettuste, pankrottide, erastamiste jms teel on muutumas suisa auasjaks. Ülisuurte summade eraldamine, kadumine või haihtumine ehk lahtiseletatult manipuleerimine kõrgemal tasemel ei paku kompetentsetele organitele huvi. Pole teolt tabatud, pole varas.

Iseasi, kas süüdlast leida üldse sooviti,  sest kujundlikult varga peas sageli müts lausa põleb heleda leegiga. Ilmselt on vennike õigeaegselt, õigele erakonnale kas kilekotis või kohvris andami viinud ja endale indulgentsi lunastanud.

Samas tuleb meelde vanapapi, kes poest välgumihkli varastamise eest saadeti kiiresti arestikambrisse. Ikka selleks, et tavainimene vargusele isegi mõelda ei julgeks. Mõistetakse, et ausa tööga miljonäriks saada on praktiliselt võimatu, lihtsa töö tegijat harva tunnustatakse ja presidendi vastuvõtule tal asja ei ole. Kes aga erinevate skeemide kaudu haljale oksale on jõudnud, ega need oma esimesest miljonist eriti rääkida ei taha.

Vanemal põlvkonnal ongi raskusi uute elutõdede omaksvõtmisega, rääkimata kaasaskäimisest infotehnoloogia kiire arenguga. Seda kasutavadki ära erinevatest rahvustest, tänapäevase „ratsa rikkaks“-ideoloogia omandanud südametunnistuseta vargapoisid.

Petetakse ka politseimundris

Ajakirjanduses on küllaltki operatiivselt hoiatatud vanureid kaakide eest, kes võivad isegi sarnaneda politseinikega ja kelle kandvaks „äriideeks“ on erinevaid valesid kasutades ühiskonna kõige väetimatelt liikmetelt lihtlabaselt varastada nende säästud ja kirsturaha. Sellepärast tuleks teate saamisel autoavariist või kellelegi kahju tekitamisest enne rahakoti avamist natuke aega võtta, helistada asjaosalistele või sugulastele ja kindlasti ka politseile – et hiljem mitte kahetseda.

Eriliselt aga tahan hoiatada neid, kes usaldavad nii piiritult oma ettevõtet kui ka otsest ülemust, et annavad mingi dokumendi hilisemaks vormistamiseks allkirja tühjale lehele. Tegemist võib olla pensionile siirdumise, töökoha vahetuse või õnnetusjuhtumiga. Mida iganes.

Ettevõtte juht näeb aga kõike oma mätta otsast ja hiljem võite avastada, et olete töölt vallandatud omal soovil või olite ise süüdi õnnetusjuhtumis. Kahju kannate te selle tulemusel varem või hiljem igal juhul, ehkki põhimõtteliselt võib ka seda valskust käsitleda vargusena. Kohtust õigust otsides on edulootus praktiliselt olematu – hea kui kohtukuludest pääsete. Iseasi, kuidas selline ebaaus juht, et mitte öelda pätt, hiljem oma ohvrile silma julgeb vaadata.

Püksirihma pingutamine õilsate eesmärkide nimel

Võib jääda ekslik mulje, et soov jõuda viie edukama riigi hulka oli siiras ja püksirihma pingutamise ettepanek õigustatud. Minu kadunud ema ütles selle kohta 2007. aasta sügisel, et tal ei ole aega oodata, millal õnn kunagi meie õuele saabub, sest ta elab täna, võibolla ka homme, ülehomme teda kindlasti enam pole. Seega otsekohe tuleb tal tasuda kommunaalmaksed, osta välja ravimid ja maksta toidu eest, väiksemad hädavajalikud kulutused peale selle. Arvan, et need sõnad on aktuaalsed mitte ainult pensionäridele, vaid ka puuetega inimestele, töötutele, madalapalgalistele ning lastega peredele.

Siit kerkibki retooriline küsimus, kas meie riigil üldse on vaja eelpool mainitud elanikekategooriaid? Rikuvad ainult ära meie eduloo statistilised näitajad ja kurnavad niigi õhukeseks nülitud riigieelarvet. Äkki see polnudki juhus, et hiljuti toimus meedias arutelu eutanaasia teemadel!

Küsimusele, kas püksirihmapingutamisest võiksid rääkida need, kelle rahakotti kukub palgapäeval 1000 eurot, ei ole ühest vastust, kuid juba suuremate palganumbrite korral tavaliselt ei märgatagi, et esmased toiduained on jälle kallinenud, samuti riburadapidi kõik kaubad ja teenused. Olukorras, kus tavainimene hakkas lootust kaotama, jõudsidki kätte järjekordsed valimised, kus päästeinglitena ilmusid valijate ette võimupartei oraaklid. Nad esitasid innustunult lugulaulu maksuvabadest reedetest ja nähes, et nende sõnum oli kohale jõudmas, lõpetasid oma etteaste vastuvaidlemist välistava võimsa loosungiga: “Kõik võidavad!»

Maksuvabad reeded, mil kõik võidavad

Pole mõtet peatuda maksuvabadel reedetel, sest tegemist oli tühja lubaduse ehk valetamisega. Kesknädala lugeja mäletab, kuidas vastik maksuametnik terve nädala ausat maameest nöökis ja neljapäeval temalt viimased püksid konfiskeeris. Ei jäänud tähelepanuta selle Reformipartei toreda muinasjutu ühe aktiivsema kaasettekandja Pentuse usinus, keda premeeriti 2007. aasta Riigikogu valimiste järel asespiikri ametikohaga. Sama tulumaksu alandamise trummi tagumine viis tubli parteisõduri 2011. aasta valimistel juba ministritoolile, kus ta kas saatuse kiuste või Autorollo miljonite toel siiamaani agaralt tegutseb. Kuidagi iseenesest tuleb ministrite vangerdusi jälgides silme ette Peeter I aegne rrahvatarkus: annab jumal ameti, annab ka mõistuse!
„Kui tulumaksu vähendada 1%, siis kõik võidavad! Teie rahakotti jääb rohkem raha alles!“

Ega need väited iseenesest valed olnud, kuid esineja piilus silmanurgast hoolega, kas sõnum jõudis kohale. Nähes, et kuulajaskond koosnes ullikestest, järgnes pikk tiraad heietusi, kuidas perel on nüüd võimalik rohkem kulutada, elatustase tõuseb, tarbimine kasvab, majandus elavneb jne. Kui mõni lihtsameelne küsis, palju siis keegi konkreetselt võidab, siis teema käsitlemine lõpetati.

Vastus: miinimumpalga saaja võidaks kuus 2€, mille eest saab praegu osta 2kilo leiba. Leningradi blokaadis osalenud oleksid kindlasti rõõmustanud sellise kingituse üle. Meil siin pole blokaadist midagi kuulda.

Peaminister võidaks 48€.Abiks seegi. Palju võidab tõeline ärimees? Vastaks diplomaatiliselt, et lugeja arvutagu ise välja. Selliste aktsioonide tulemusena tavainimene ei võida tegelikult midagi, riigikassasse aga jääks  laekumata suur summa, mis muudab küsitavaks, et mitte öelda võimatuks, sotsiaalprobleemide lahendamise ja käibemaksu alandamise lähitulevikus.

Jaga |