Emotsioone rohkem kui mõistust

E. RATNIK,      15. september 2004


Eesti valitsus peaks oma sõpradele ja liitlastele selgitama Eesti tõelist ja traagilist ajalugu ning mitte hakkama seda hetkehuvide mõjul maha salgama. Kõigile tuleks seletada, et Teises maailmasõjas ei saanud Eesti vabaduse eest võitlevad mehed kanda Eesti mundrit, kuid see ei ole mitte nende meeste süü, et osa neist oli sunnitud kandma bolševistliku ja osa natsliku riigi mundrit. See on nende meeste saatus ja tragöödia – kogu eesti rahva saatus ja tragöödia.

"Need SS-mundris ameeriklaste vastu võidelnud ja selles võitluses langenud noored saksa mehed on samasugused natsismi ohvrid nagu nendega võitluses langenud ameeriklased."
Umbes sellise lause ja täpselt sellise mõtte ütles välja Ameerika Ühendriikide üks suurimaid presidente ja külma sõja võitja Ronald Reagan, kui ta möödunud sajandi 1980. aastate teisel poolel oma Euroopa turneel pärast austuse avaldamist langenud liitlasvägede sõduritele ameerika sõjaväekalmistul Ardennides oli andnud au ka saksa sõduritele saksa sõjaväekalmistul. Selle peale avaldasid mõned organisatsioonid protesti ja ajakirjanduses puhkes skandaal.
See fakt meenus mulle seoses Lihula mälestussamba ja Eesti valitsuse õigustustega, et tegutseti vastavalt Ameerika Ühendriikide, nende suursaadiku ning teiste liitlasriikide näpunäidetele.
Eesti valitsus peaks neid Ameerika Ühendriikide ühe suurima vabariiklasest presidendi sügavalt humanistlikke sõnu ja seda fakti meenutama praegusele vabariiklikule valitsusele, Ameerika suursaadikule ja saatkonna kultuuriatašeele, teistele meie sõpradele ning vaenulikele jõududele.

Eesti valitsuse töö peaks olema selgitamine
Eesti valitsus peaks oma sõpradele ja liitlastele selgitama Eesti tõelist ja traagilist ajalugu ning mitte hakkama seda hetkehuvide mõjul maha salgama, mille loogiliseks jätkuks on ajaloo võltsimine ja riigi maine tõeline langus tulevikus.
Kõigile on vaja seletada, et Teises maailmasõjas ei saanud Eesti vabaduse eest võitlevad mehed kanda Eesti mundrit, kuid see ei ole mitte nende meeste süü, et osa neist oli sunnitud kandma bolševistliku ja osa natsliku riigi mundrit. See on nende meeste saatus ja tragöödia – kogu eesti rahva saatus ja tragöödia.
Tuletades uuesti meelde Ronald Reagani sõnu, võib ütelda, et kõik eri vormi kandnud ja sõjas langenud eesti mehed on ühtmoodi nii natsismi kui bolševismi ohvrid.
Väga raske on eestlaste hulgast leida inimesi, kelle esivanemate ja sugulaste seas ei leiduks nii ühes kui teises mundris võidelnuid.
Riigil ja rahval, kellel puudub eneseuhkus ning kes välise surve tagajärjel hakkab omaenda ajalugu salgama ja tahab unustada oma vabaduse eest võitlejad, pole tulevikku.
See on Eesti ajalugu ja seda enam ümber teha ei saa. Valitsus, kes siiski tahab seda teha, on asunud ajaloo võltsimise teele ja ei vääri austust.

Ajalugu ümber kirjutada ei saa
Seetõttu ei poolda ma ka bolševistlike mälestusmärkide ja ausammaste mahavõtmist.
Kuid bolševistlike mälestusmärkide kõrvale tuleks püstitada teised mälestusmärgid, nii nagu oligi tehtud Lihulas, mis selgitaksid seni mahavaikitud osa Eesti tõelisest ajaloost ning meenutaksid eesti rahva võitlust oma kodumaa vabaduse eest ja selle nimel langenuid.
Tõnismäe pronkssõdur peab samuti jääma paigale, sest see seisab nende sõdurite mälestuseks, kes läänemaailma rahvaste silmis vabastasid Euroopa natsismist ja seega ka Eesti. Lõppude lõpuks ei olnud see nende sõdurite, vaid bolševistliku rezhiimi süü, et vabastades rahvaid natsismi ikkest, tõid nad Eestisse kaasa uue okupatsiooni.
Kõik see on olnud ja seda ei saa enam ümber korraldada.

Kõik väärivad meelespidamist
Eesti ajaloo õige käsitluse huvides ja kõigi Teises maailmasõjas hukkunud Eesti sõdurite mälestuseks vajab Tõnismäe pronkssõdur kaaslast. Seepärast võiks Tõnismäe pronkssõduri ümbruse kujundada kõigi langenud Eesti sõdurite memoriaalansambliks. Pronkssõduri vastu saaks püstitada teise täpselt samasuguse, kes kannaks sellist mundrit, milles eesti mehed võitlesid bolševistliku rezhiimi vastu Sinimägedes. Nende pronksist mundrimeeste vahel võiks põleda igavene tuli Eesti kaarti meenutaval alusel.
Laiemalt vaadates tohiks seda memoriaalansamblit siis võtta kui mälestusmärki kõigile neile, kes oma sõdurikohust täites langesid Teises maailmasõjas Eesti territooriumil, sest nad, vaatamata mundrile, milles võitlesid ja langesid, olid tegelikult despootlike valitsejate ja kuritegelike rezhiimide ohvrid. Lähtudes humanistlikest printsiipidest, väärivad kõik meelespidamist. Samas oleksid kujud üheaegselt nii mälestuseks vapratele sõduritele kui ka hoiatuseks järeltulevatele põlvedele.

Mõttetu on sõdida sümbolite vastu
Et aga mõni ringkond peab saksa mundri sümboolikat käesoleval ajaperioodil solvavaks, siis tuleks mõelda, kuidas asjaolude tasakaalustamiseks saaks praeguse pronkssõduri mundrilt kõrvaldada bolševistlikud sümbolid, mida osa eesti rahvast nimetab õigustatult samuti solvavateks.
Ajaloo õige kujutamise eesmärgil kinnitatakse mundritel kasutatud embleemid kunagi niikuinii tagasi. Aja jooksul inimesed mõistavad, et kui mingisugused vägivaldsed rezhiimid või kurjategijad kasutasid vanade tsivilisatsioonide ja võõraste kultuuride sümboleid, siis ei muuda see neid sümboleid veel seepärast ajaloo silmis kuritegelikeks. Ei ole ju natside ega bolševike kasutatud sümboolika nende välja mõeldud, vaid laenatud hoopis teistelt vanadelt kultuuridelt.
Mõttetu on sõdida ajaloosümbolite vastu, sest see on võitlus ajalooga ja taoline võitlus on pikemas perspektiivis tulutu.
Lõpetuseks tahaks öelda, et "Lihula sõduriga" seoses on liikvel palju vastukäivat informatsiooni ja emotsioone on rohkem kui mõistust.

P.S. Ma ei kasutanud sõna "kommunistlik", sest sõnu "kommunistlik" ja "bolševistlik" ei saa samastada. Kommunism on idee, mille agressiivne elluviimine on bolševism.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)