Tartu Rahu oli Eesti ja Venemaa demokraatlik kompromiss

EDGAR MATTISEN,      27. märts 2002


Veebruaris tähistasime oma riigi sünni kahte põhidaatumit. 84 aastat tagasi nägi ilmavalgust eesti rahva kümne tuhande aastase ajaloo tähtsaim ürik "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Eesti riik sündis de facto. Veel kulus 707 saatuslikku päeva, kuni Eesti Vabariik sai Tartu rahulepinguga ka esimese rahvusvahelise tunnustuse de jure.

Eesti riigi staatuse rahvusvahelise õiguse subjektina sätestas 2. veebruaril kell 0.45 Tartus Vene SFNV Eesti Vabariigi täieõiguslike delegatsioonide poolt allkirjastatud "Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel". Mitte juhuslikult ei kirjutatud "Eesti ja Venemaa". Seegi oli Jaan Poska juhitud Eesti rahudelegatsiooni oluline diplomaatiline võit. (Vene pool pakkus algul riikide nimetust). Esindas ju Vene SFNV valitsusdelegatsioon Tartu rahukonverentsil tollal Venemaa ainsat legitiimset riigivõimu. Järelikult Tartu rahuleping pidi kehtima sõltumata võimalikest riigivormi muutustest tulevikus nii Venemaal kui ka Eestis.
Seda fakti on püüdnud nii endised kui ka kaasaegsed ajaloomoonutajad (eriti vene impeeriumi meelsed) mitte märgata. Korrutatakse tüütuseni, nagu oleks Lenini valitsus sõlminud Tartus (Jurjevis!) Venemaale alandava, isegi Brestist häbiväärsema lepingu, mida praegune Venemaa ei peaks tunnistama, või peaks hoopiski annulleerima. Taolisi katseid teatavasti Vene Riigiduumas 1990. aastate esimesel poolel ka tehti. Mõistagi on need hoiakud vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega, sh õigusjärgluse põhimõttega. Tunnistas ju ka NSV Liit loomisest (1922) alates end endise Vene SFNV õigusjärglaseks ja Tartu rahulepingu kehtivust kõigis Eestiga 1920-1940 sõlmitud lepingutes, k.a 1939. a baaside leping. Oma õigusjärglust NSV Liidu, seega ka Eestiga Tartu rahu sõlminud Vene SFNV suhtes on kõige kõrgemal rahvusvahelisel tasemel tunnistanud ka praegune Venemaa Föderatsioon.

Vastase alavääristamine on vale ja endale kahjulik

Kahetsusväärselt kultiveerib mitu uusajaloolast ja -poliitikut nii vanu kui ka mõneti uuendatud ebatõdesid, väärarusaamu ja lausvõltsinguidki Tartu rahu ajaloo ja Eesti riigi de jure sünni küsimustes. Käesolevat ajendaski kirjutama viimasel kümnendil Tartu rahu aastapäevadel meedias ilmunud väärinfo ja apsud. Kahjuks leidub viimast ka auväärse Peep Kärpi Tartu rahu 82. aastapäevale pühendatud artiklis (Kesknädal, 30.01.02).
Paljud nii eesti kui ka vene autorid alahindavad või hoopis ignoreerivad Tartu rahu kui mitmete karide ületamisel saavutatud demokraatlikku kompromissi, mille nimel tegid mõlemad pooled olulisi järeleandmisi.
Tartu rahu kättejõudmisel etendas määravat osa Vabadussõja võit. Eesti riigimeeste pingutused jäänuksid asjatuks, kui nende taga poleks seisnud relvastatud rahvas, isamaale truu kaitsevägi, kes iga diplomaatilist sammu kaitses ennastsalgavalt rindel, nurjates ka kõik N. Vene "suurtükidiplomaatia" rünnakud Narva all 1919. a detsembris.
Kuid on väär ja Eesti-Vene suhete seisukohalt ka poliitiliselt kahjulik alavääristada toonast vastast, tema poolt strateegilistel kaalutlustel kasutamata jäetud võimalusi Eesti rindel. Näiteks H. Walter, M. Laar jmt jätavad pahatihti mulje, nagu oleks Narva alla koondatud peaaegu et kõik Punaarmee jõud, mis Eesti kaitseväe löökide all "verest tühjaks jooksid". Seejuures välditakse süvakäsitlusi Antandi riikide Vene-poliitikast ja lääne suurriikide eitavast suhtumisest Eesti iseseisvuse tunnustamisse; miks nad sõimasid Eestit enfant terrible'iks (hirmus laps) jne.

Järeleandmisi tegid mõlemad pooled

Kompromisslahendusi hakkasid sõdivad pooled otsima juba alates märtsist-aprillist 1919, aktiivsemalt juunist, kui kogu Eesti territoorium oli punavägedest vabastatud ja kui VK(b)P KK ja Vene SFNV valitsus deklareeris soovi kehtestada Balti riikide ja Soomega rahu- ning neutraliteedisuhted, keelas Punaarmeel ületamast Eesti ja Soome piiri.
Kujutada N. Venemaad seoses Tartu rahuga primitiivselt kaotajana on vastuolus nii ajaloolise tõe kui ka tollase Eesti ja N. Vene valitsuse ning rahudelegatsiooni liikmete hinnangutega. Vaherahu lepete ja ka rahulepingu saamiseks tegid järeleandmisi võrreldes oma algsete nõudmistega mõlemad pooled.
Meenutagem N. Vene valitsusjuhi V. Lenini kõrgeid hinnanguid Tartu rahust kui maailmaajaloolise tähtsusega kompromissist suure ja väikese riigi vahel; kui N. Venemaale soodsast aknast Euroopasse ja maailma.
Tartu rahu kui kompromissi hindas kõrgelt selle ratifitseerimisel Asutavas Kogus 10. veebruaril 1920 peetud kõnes Jaan Poska: "Rahutegemise hindamise juures ei peaks seda ära unustama, et enamlased hakkasid meiega rahu tegema tol ajal, kui sõjalist tarvidust neil selleks mitte ei olnud. Koltðak oli löödud, Denikin oli peaaegu purustatud ja rahutegemise ajal enamlastel suurt vastast /.../ ei olnud." Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)