Üks tuhandetest - naine, kel pole kodu

KERSTI TUISK,      18. detsember 2002


Aastat kolm-neli on ta siin olnud - naine, kel pole kodu! Kui temast möödudes pilgu tõstad, on kindel, et tasku kergendamisest sa ei pääse. Mitte et tema seda luniks, lihtsalt kahju on - kurb jutt tulekahjust, surnud abikaasast ja pettuse läbi kaotatud korterist tuleb üle tema huulte nagu soravalt päheõpitud luuletus. Ja mind ei huvita põrmugi kas see on tõsi või ei, sest seda, et aastate järgi vanaema olla võiv naine tänaval elama peab, ei taha mõistus aktsepteerida.

Ta on väga omapärane. Pole punakas-lillakat pundunud nägu, odekolonni ega mustuse haisu, räpaseid riideid. Liigub ringi nagu karupoeg Puhh, lühikesed matakad jalakesed torisevat, kuid enesega väga rahulolevat keha reipalt edasi viimas. Nii juba neli aastat. Kuid siis äkki oli ta kadunud. Isegi puudust hakkasin tundma. Nagu olnuks ta "nähtus", mis justkui kuulunukski siinsesse tänavapilti.

Ühel hilisõhtul tuli hirmus tahtmine midagi magusat süüa. Riided selga ja - putkasse. Ning seal ta taas istus oma kompsude otsas. Näost ära ja väsinud. Õhtu oli väga külm, lumi maas…
"Ma ju neli aastat tänaval olnud. Paar aastat tagasi peksid ühed mehed mu öösel koridoris armutult läbi. Rind sai väga haiget. Olin terve aasta seal, haiglas noh. Eelmisel sügisel kukkusin selle maja akna alla, sinna…," ja näitab üle tee ristmikul oleva maja poole. "… Kukkusin jah ja üles enam ei jõudnud tõusta. Kaotasin vist mingiks ajaks teadvusegi. Jumalale tänu üks naine kutsus politsei. Eks ta arvas, et olen juua täis. Aga mina ei joo, ausõna ei joo, muidu oleksin ammu surnud. Kuidas ma siis ennast kaitsta saaksin, maha löödaks kohe. See politsei siis tuli ja viis mind Kauge tänavale. Sa ikka tead, kus see on? Aga ma olin nii haige, et sealt viidi mind Merimetsa haiglasse, sest kõht oli lahti. Ei tea küll millest…? Siis viidi mind Magasini haiglasse. Terve aasta olin seal, just nüüd sain välja. Vot see rind, mis haiget sai, oli täiesti mädanema läinud. Selline suur lahtine haav oli, praegu on ka, veritseb. Peaksin sidumas käima, aga ei jaksa haiglasse minna, pea käib ringi. Eks see vitamiinide puudus ka… Onkoloogiahaiglas uuriti mind ka aga mida nad sealt leidsid, mulle ei öeldud. Kõik ütlevad, et kui oleks vähk, oleksid juba surnud. Aga mina näen hea välja, näen ju!. Sellepärast, et ma ei suitseta ja ei joo. Ja prügikastidest ma toitu ei otsi ,siin on palju häid inimesi, kes süüa toovad. Üks vanatädi on putru andnud ja mõni teine võileibu. Näed, uus müts on mul peas. Üks tore naine tõi. Ja vaata jopet, selle tõi seesama müüja siit putkast, oma mehe oma… Väga hea soe, nüüd ei pea nii väga külmetama. Ainult saapaid oleks vaja, näe, täitsa läbi on… See on üldse minu lemmikputka. Tulen alati siia. Nemad ei aja ära ja räägivad minuga juttu ka. Tead, seda suhtlemist vajan ma rohkem kui toitu. Kujutad ette, neli aastat tänaval, korralikult magada ei saa, konuta kusagil kägaras. Olen ju vana inimene, kondid haiged. Hea, et vahepeal haiglas korralikult välja puhata sain. Nüüd ehk jõuan jälle mõni aeg vastu pidada… Noh ja oled tänaval ja keegi sinuga ei räägi. Kõik hoiavad eemale kui katkust. Selliseid kes mind niimoodi ära kuulavad, on vähe, väga vähe…"

Tema nimi on Ludmilla. Ja taas seisab ta pea igal õhtul oma lemmikputka juures ning kes võtab vaevaks temaga vestlusse langeda, võib teada saada kuidas ta korterist ilma jäi ja milliseid töökohti elus pidanud on; kuidas auto üle jala sõitis ja keegi sellest välja ei teinud; kuidas teda sauna ei lasta ehkki raha on olnud; kuidas võõras piirkonnas uitamine elu maksta võib jne. jne. Samas on ta helde kiidusõnadega. Neid jagub Magasini haigla õdedele ja arstile, inimestele, kes talle raha, toitu ja riideid annavad, temaga räägivad, teda kuulavad… On juhtunud isegi, et mõni teda kaastundest oma koju ööbima lubanud on. Väga halbadest asjadest ta rääkida ei taha, parema meelega meenutadagi mitte: "Niigi raske elu, ei tasu seda veel raskemaks mõtelda", lausub ta tuntud tõe.

Ludmilla suureks sooviks on dokumendid, mis talt varastati, korda ajada ja eluase saada. Ükskõik milline, peaasi et oma ja katus pea kohal. Siis saaks ka väljateenitud vanaduspensioni. Üksi neid asju mööda ametiasutusi ajada on Ludmilla arvates väga raske, teadmistest jääb puudu. Öömajadesse ja varjupaika kohta saada olevat samuti väga raske. Nii Kauge tänava varjupaik kui Alasi tänava öömaja (kuhu naised minna saavad) on alati täis. Samas tunnistab, et seal viibivaid kodutuid on trööstitu vaadata ja sellega, et ise üks nendest, leppida ei tahaks, ehkki seda tegema peab. Usub siiralt, et kohe-kohe tuleb keegi ja aitab tal tänavalt ära saada. Usub headesse inimestesse.

Tallinna Hoolekande Keskus - üks institutsioonidest, mis kodutuid aitab

Imbi Eesmets - Tallinna Hoolekande Keskuse tegevjuht
Tallinna Hoolekande Keskuse üks põhikirjalisi tegevusi on hoolekandeteenuste ja nõustamisteenuste osutamine Tallinna linnas. Oleme sellega tegelnud alates 2000. aastast, osutades riigihankekonkursside tulemusena järgmiseid teenuseid:

Öömajateenused kodututele aadressidel: Alasi 8 (Põhja-Tallinna linnaosa) ja Akadeemia 48 (Mustamäe linnaosa). Alasi 8 majutab 35 meest ja 13 naist, Akadeemia 48 majutab 40 meest.

Ametlikku statistikat pole me tehnilistel põhjustel saanud oma kaheaastase töökogemuse põhjal küll teha, kuid öömajateenust kasutanud inimeste üldarv öömajade registreerimisraamatute alusel on hetkel ligi 900 erinevat isikut.

Öömajateenus sisaldab lisaks igaöisele majutusele kella 21.00-9.00ni ka pesemisvõimalust, sotsiaalnõustamist, humanitaarriideabi, esmavajalikke retseptivabu medikamente, vajadusel psühholoogilist nõustamist.

Sotsiaalnõustamise tulemusena on motiveeritud klientidel võimalik taastada oma sotsiaalne staatus sel määral, mida võimaldavad seadused ja konkreetne olukord. Pean silmas seda, et olulisim vajadus töös kodututega on abistada neid isikutunnistuse taotlemisel või taastamisel. Isikutunnistus annab ka kodutule reaalse võimaluse taotleda kas pensioni, töötu abiraha, sotsiaal- või munitsipaalpinda, hooldekodu kohta või muud seadusega ettenähtud toimetulekut kergendavat toetust või hoolekandeteenust. Meie sotsiaaltöötajate abil on praktiliselt kõik taotlejad saanud isikutunnistuse.

Koostöö

Tänu mõistvale koostööle Kodakondsus- ja Migratsiooniametiga on eriti viimasel ajal sujuvalt lahenenud peaaegu kõik isikutunnistustega seotud probleemsed juhtumid. Head suhted on meil ka linnaosade sotsiaalhoolekandeosakondadega, kuna sotsiaaltöö kliendiga eeldab koostööd linnaosaga, kust inimene on pärit või on kantud linnaosa täpsusega rahvastiku registrisse. Samad sõnad kuuluvad ka meie lepingupartnerile Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametile, kelle mõistval suhtumisel ja kaasabil on lahendatud nii mõnigi probleem seoses öömajadega. Siinkohal tahan välja tuua remonttööde finantseerimist sel aastal nii Alasi kui Akadeemia öömajades, mis oluliselt parandab nii öömajaliste kui töötajate heaolu. Oleme saanud olulist täiendust tehnilise baasi osas (pesumasin, kuivati, arvuti jm), mis on hädavajalik kvaliteetse teenuse osutamiseks.

Lisaks eeltoodule oleme saanud materiaalset abi sellistelt asutustelt nagu hotell Radisson (WC-paber, seebid), hotell Olümpia (voodipesu, rätikud), Merimetsa haigla (linad, voodipesu), EEKBKL Sotsiaaltöö Keskus Sõbra Käsi (kuivtoiduained). Lisaks oleme saanud perioodiliselt humanitaarabi (rõivaid ja jalatseid) mitmelt kiriklikult organisatsioonilt.

Avahoolduse Arenduskeskus korraldas sel aastal kõigile meie töötajatele mitmepäevase klienditöö koolituse, mis sisaldas esmaabiväljaõpet, meeskonnatöö ja klienditeeninduse ning võrgustikutöö aluseid. Sellised koolitused aitavad ennetada klienditöötajate läbipõlemist ja tõsta teadlikkust.

Nõustamisteenused

Riigihanke korras osutame teist aastat psühholoogilise nõustamise teenust vanglast vabanenutele ja kriminaalkorras karistatutele. Oleme Tallinnas asuvate kriminaalhooldusosakondade lepingupartner, samuti oleme alustanud koostööd Tallinna vanglaga, mis pole veel lepinguks vormunud.

Tulevikuplaanid

Seoses professionaalsete nõustamisteenuste osutamisega eelnimetatud mahus ja kvaliteedis, oleme ruumilise mõttes suures kitsikuses, kuna üks rendiruum aadressil Karjamaa 3 ei rahulda hetkevajadusi. Silmas pidades nõudeid psühholoogilise nõustamise privaatsusele ja sotsiaalnõustamist vajavate klientide suurenevat hulka oleme valmis laiendama oma tegevust päevakeskuse või tegelustoa väljaarendamiseks, mis tooks endaga kaasa olemasolevate teenuste koondumise.
Teeme hetkel selleks koostööd nii Avahoolduse Arenduskeskuse kui Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametiga, töötamaks välja optimaalset hoolekandeteenuste paketti, mis toimiks preventiivselt hälbivuse, kuritegevuse ja töötuse osas. Selle koostöö raames oleme tutvunud Eesti erinevate linnade (Narva, Võru, Pärnu ja Tartu) öömajade-varjupaikadega.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)