Tagasi loogika juurde

Substants ja aktsidentsid

Toodud näites ei tehta järeldus mitte asja põhiolemusest ehk substantsist lähtudes, vaid aktsidentsi ehk juhuslike, korduvate ja ebaoluliste tunnuste põhjal.

Aino Järvesoo unistus - igale Eesti lapsele 1000 krooni - laideti parempoolsete poolt maha, tuues ettekäändeks, et vanemad võivad raha maha juua ja lapsed suitsu osta. USA lahendust - talongid - peeti savisaarlikuks. 2012. aastal kärbiti absoluutses vaesuses virelevate laste toetusrahasid veelgi.

Tallinna tasuta ühistranspordi üle arutledes kõnelesid ühed liiklusolukorra, õhukvaliteedi ja lihtrahva elujärje parandamisest, teised - juhuslikest kõrvalmõjudest ehk epifenomenidest, mida on tuhandeid, nt bussiradade tähistamine. Teede ehitamise ja korrashoiu kulud on lausa astronoomilised, aga samal ajal puudub Eestis erandlikult automaks ja luksusautode osatähtsus tänavapildis on üks maailma suuremaid. Autostumisel on piirid ja alternatiivseks lahenduseks oleks metroo ehitamine, kuid selleks on meie pealinn liiga väike.

Asi pole selles. Tallinna linnavalitsuse igapäevase mustamise ja halvustamise taga on kadedus hea valitsemise pärast, sest ülejäänud Eesti sureb välja (vrdl. rahvaloenduse tulemused). Kui ei osata ise elada, tahetakse ka teiste elu ära rikkuda.

Väär mõttekäik

seab ka õiged faktid väärasse seosesse. Sellisel juhul tundub mõttevahetus mitte tulutuna, vaid suisa kahjulikuna.

Alles hiljuti kuulis siinkirjutaja väidet: ENSV kestab edasi, sest Eesti Vabariigi taastajate seas oli jälle Lauristin. On jäme viga seostada inimest, tema võlu, moraali vms tema väidete või poliitika õigsusega. Winston Churchill pidas Stalinit geeniuseks ja õigustas Baltikumi anastamist, Lenin aga tunnustas näiteks meie iseseisvust, soovis Venemaal kaotada kirjaoskamatuse jm.

Äärmuslaste arvates oli nõukogude ajal ka hea olnud halb: halb olnud tasuta haridus ja arstiabi, halb oli laste igakülgne arendamine (suvine töötamine, lastelaagrid), halb olnud ka töötajate väga kõrge sotsiaalne turvalisus, pensionid, kõrgkultuuri riiklik doteerimine.

Tavapärane viga on Euroopa sõjajärgse ja nõukoguliku sotsialismi samastamine. Suhtelisena öeldu aetakse segamini absoluutsena öelduga ja vastupidi. Eesti praegust äärmusliberalismi õigustatakse maailma pöördumisega suunas, mille taga on kapitalismi üldkriis ja Puna-Hiina edu. Eliidi edu näitab meedia kõigi võiduna. Tallinna TV-le kuluvast rahast leiavad kriitikud katet pealinna kõigile kulutustele. Juhuslikke ja erandlikke ebakohti Tallinna elus võimendatakse ning näidatakse kui reeglipäraseid. Tagajärg seostatakse eelnenuga, mitte aga põhjusega.

Vigase mõtlemise taga on aga vigane ühiskond ja sellest võrsuv pimestav egoism.

Olemus ja nähtumus

Siinkirjutaja ema mälus püsis ta elu lõpuni mälestuskild ühest 1930. aastate lõpul Tallinna kohvikus nähtud stseenist: ühe elitaarse gümnaasiumi tütarlaps tõusis lauast ja virutas tooli vastu põrandat, sest tema lauda oli julenud istuda pisut kehvema kooli kasvandik. Sellest nähtus Eesti toonase ühiskonna olemus - jagunemine vaenulikeks kihtideks ja klassideks -, mida ei suutnud siluda ka massiivne rahvusühtsuse propaganda. Tegelikud suhted andsid end võikal kombel tunda ka Stalini ajal.

Praegune Eesti on 1930. aastate Eestist aga hoopis ebaõiglasem ja ebavõrdsem. Jõukad ei salli vaeseid, kes kannatavad talumatut häbi oma staatuse pärast ja on elust välja tõrjutud. Mõlematel on piinlik ja üksteist püütakse vältida.

TTV „Meedia keskpunkt" (21.03.2012) märkas, et korralikke reisijaid häirivad räpased kaassõitjad on meie kaasmaalased, kelle viletsus tuleneb eeskätt meie parempoolsetest valikutest ja valitsuse parempoolsest poliitikast. Tartu Postimehes aga on tehtud ettepanek sihukesi mitte ka supikööki lubada. See oleks kahtlemata lõpplahendus mõne konkreetse inimese jaoks, kuid liberaalne turumajandus toodab uusi asotsiaale lakkamatult juurde.

Parempropagandal on õnnestunud Tallinna busside vastu üles ässitada autoomanike edevus ja mugavus, kuigi liiklusolukord pole teistes Euroopa pealinnades enamasti parem.

Vasak- ja parempoolsus

on nime saanud paiknevuse järgi Suure Prantsuse revolutsiooni aegses seadusandlikus kogus. Esimesena mainitud pooldasid demokraatiat ja kapitalismi, teised - absolutismi ja feodalismi; vahepeal asus nn soo.

Tänapäeva vasakpoolsetele on oluline reaalne inimene kui ühiskonnaliige. See arusaam väljendub raha mahutamises inimkapitali. Sellest tulenevad nii majandusedu kui ka elamisväärne elu.

Parempoolsed kaitsevad rikaste klassihuve, peitudes majanduse prioriteetsuse püha loosungi varju. Selline arusaam oli juba majandusteadusliku materialismi rajaja Karl Marxi meelest jäme lihtsustus. Temal oli eesmärgiks inimese areng.

Kommunistid ehitasid 70 aastat eelisjärjekorras ühiskonna materiaal-tehnilist baasi, ohverdades inimese ja tema heaolu. Eestis kisub olukord veel räigemaks - ettevõtja Jaak Nigul peab ka arste ja õpetajaid „kuluinimesteks". Abdul Turay kiidab Postimehes (04.04.2012) Austria majanduskoolkonda ja Eesti austerlasi: „Austerlastele meeldib Eesti, sest siin on väikesed pensionid, väike miinimumpalk, väikesed töötuhüvitised ning väike palk nii õpetajatel kui ka avaliku sektori töötajatel." Ideaalne oleks kõik toetused alates pensionist kaotada, leiab Turay.

Demokraatia ja totalitarism

Üheks poliitilise demokraatia puudumise tunnusjooneks on alati olnud parlamendi tühine võim ja madal maine, mida „õukonnameedia" igal võimalusel ainult allapoole kisub. Koalitsioon ja opositsioon on tavaliselt risti vastupidistel seisukohtadel, mis loogiliselt võttes ei saa korraga õiged olla, küll aga saavad olla väärad. Riigikogu Keskfraktsioonist lahkujad toidavad rohkem enda egoismi kui kaitsevad oma valijate huve.

Rahval on kohustus vastutada oma valede valikute eest, kannatades halva valitsemise tagajärgede all. Poliitikast põgenemine toetab kehtivat võimu ja selle vigu.

Keskerakonna ja Savisaare sataniseerimise (Woland!) varjus on juba suurem osa Eesti rahvuslikust majandusest maha parseldatud ja nüüd on loovutatud ka tuntav osa suveräänsusest, mille Rahvarinne ja Vaino Väljas meile kätte võitlesid. Rahvaliidul õnnestus allkirju kogudes takistada elektrijaamade mahaparseldamist. Nüüdseks on saabunud vaikiv ajastu ja totalitarism hakkas end avalikult ilmutama. Rahvarinde ja Savisaare valitsuse aegset vabadust ei tihka enam keegi meenutada - see on üks nende põlgamise põhjusi.

Paremäärmuslased kõnelevad majandusest juba ammu kui inimesest ja ühiskonnast lahutatust, st abstraktselt ja väljaspool eetikat. Teistsugune mõtlemine on olnud moraalselt lubamatu. Õpetajad on oma protestiaktsioonidega püüdnud Eesti valitsusele selgeks teha, et missioonitunde eest ühtegi arvet ei maksa. Meie kaadrisõjaväelased lahkuvad, et teenida isamaa asemel raha. Siinsed vene noored on sihid seadnud Läände. Meie meedikud on pettunud oma töötasus...

Kõik need on aga „kuluministrite" probleemid.

Ihu ja vaimu

vastandamine on väär - subjektiivne ja maailmast lahutatud. Mõned on pidanud Euroopa mõtteloo mustadeks päevadeks neid, mil hästi toitunud ja kümme tundi maganud Prantsuse filosoof Rene Descartes kamina ette mugavasse tugitooli mõtlema ja arutlema istus. Nii istudes jõudis ta järelduseni, et ülim reaalsus on mõtlev ja kahtlev substants Mina - ainus, milles kahelda ei saa. Mõtlemise reeglipärasuse tagavat Jumal.

Meil teeb selle töö ära peavoolumeedia. Sel ajal, kui Descartes mõtles mõtlemisest ja Academia Gustavianas arutleti hinge surematuse üle, tegi nälgiv ja kuulekas eesti talupoeg ränka füüsilist tööd, suutmata kuninga poolt peale pandud koormisi täita ning mõisnikku küllalt vihata. Aga võimude arvates olid talupojad süüdi patususes. Eesti maamehele oli aga esmaseks reaalsuseks ihu, mille olemasolus mõisatallis antav julm peks karvavõrdki kahelda ei lubanud.

Reaalse elu loogika käib üle mõtlemise omast. Prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty väitis alul, et „ma olen oma ihu". „Maailm ei ole see, mida ma mõtlen, vaid see, mida ma kogen." 1961. aastal kirjutatud „Nähtavas ja nähtamatus" (e. k. 2010) esitab ta x-kujulise ristikujundi, mis käsitleb läbipõimununa ihu ja vaimu, inimest ja maailma, nähtavat ja nähtamatut. Selline arusaam pärineb heaoluühiskonnast, mille kestmise eest praegu paljud eurooplased ja ameeriklased võitlevad.

KARL LUST, SDE liige

[pildiallkiri]   AUTO INIMESEST TÄHTSAM: Teede ehitamise ja korrashoiu kulud on meil astronoomilised, kuid samal ajal puudub Eestis erandlikult automaks ning luksusautode osatähtsus tänavapildis on üks maailma suuremaid.

[esiletõste]     Praegune Eesti on 1930. aastate Eestist aga hoopis ebaõiglasem ja ebavõrdsem. Jõukad ei salli vaeseid, kes kannatavad talumatut häbi oma staatuse pärast ja on elust välja tõrjutud.

Jaga |