Ühe poliitilise nõiaprotsessi anatoomiast

 Eesti kui Euroopa kultuuri „rikastaja”

Seda inimlikku usku on kõvasti kahandanud Euroopa tulnukriik Eesti, kes veerandsaja taasiseseisvusaastaga, neist viimased kümme aastat EL-i liikmena, on tekitanud vastikult paksu rämpskultuurikihi, mis tsiviliseeritud Euroopale on tegelikult vastuvõtmatu. Vahemärkusena: oma upsakuses hakkame vahest alles nüüd mõistma, miks meie sugulased ja naabrid (Soome, Rootsi) nii väga ei soovinudki Eesti iseseisvumist.

Eestis rikutakse igapäiselt põhiseadust, teisi seadusi, kodanikuõigusi. Elunormiks on saanud ka riiklikul tasemel valetamine, parasiteerimine, varastamine. Valitsusparteide tellimusel meil jälitatakse poliitilisi vastaseid. Permanentselt on võetud hävitamisele tugevaima opositsioonipartei juht Edgar Savisaar ja tema erakond. Maksumaksja rahaga ja jõustruktuuride abil viiakse läbi poliitilisi nõiaprotsesse.

 Eestis on tõepoolest tekkinud valetamise kultuur, seaduserikkumise kultuur, poliitilise jälitamise kultuur, inimese alandamise kultuur, korruptsioonikultuur jpt, mis 21. sajandi Euroopat hämmastavad. Mitte aga meid, eestlasi.

 Hei, Savisaar, äkki oled altkäemaksuvõtja?

Pattulangemisteooria annab võtme, et igas inimeses peitub liiderdaja, varas jne. Sellest põhimõttest, aga poliitilise valikuga, ongi meie õigusministrid ja nende käsualused lähtunud. Muidugi käiks vägivalla-aparatšikutel ülejõu peatada iga tänaval vastutulev inimene hirmutusega: „Kuule, sa võid olla varas, hakkan sind uurima!”

 Minister peab leidma „õige” objekti, kelleks on kahtlemata tugevaima opositsioonipartei juht, jälitatud, mõnitatud ja ikka veel elus Edgar Savisaar. See ohtlik Savisaar.

 Oma partei rikkalikest kogemustest lähtudes ja tiivustunud teadmisest, et Eestis tegeleb altkäemaksuvõtmise ja -andmisega iga teine ametnik või ettevõtja, otsustab justiitsminister Reinsalu (IRL): ka Tallinna linnapea peab olema korruptant! Ning annabki oma õigusamatsoonidele ja opritšnikutele käsu: hakake kõikvõimalikul viisil, kuludest hoolimata, jälitama Savisaart; tasuks on ametikõrgendus ja regaalid kindlustatud! Kindralipagunite ja uute sinekuuride terendusel asuvadki riigi õigusvalvurid igat Savisaare sammu ja sõnajuppi jäädvustama. Teevad seda kohtu loal ja pikemat aega.

 Kahtlustuste kaardimajake on aga visa valmima. Siis tuleb ministrilt käsk: on aeg rakendada äraproovitud (kurikuulus 500 € altkäemaksu kaasus!) tõendite väljaõngitsemise mudelit! Kus siis – ettekäändeks savijalgadel kahtlustused – murdiski maskides ja maskideta, jälituskoerte ja kiirabiga (ikkagi humaansus!) jõuk sisse Hundisilmale, Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapea eramusse.

 Inkvisiitorid, kel eesmärk pühendab abinõu, kohtlesid ratastoolis olevat vastupanuliikumise sümbolit kui asja. Asusid teostama oma püha toimingut – asitõendite (võimalike) otsimist. Vististi ei leitud, aga ära viidi kaubikutäis Hundisilma peremehe kirjalikku ja elektroonilist vara. Arvata on, et esialgsed neli kuriteos kahtlustuse episoodi langevad ära. Võimalik, et mõni patuke või seaduserikkumine tuhnitavast materjalist leitakse. Kas see aga kohtusse jõuab ja kas sellest tuleb järjekordne kohtumõistmise praak, nagu see juhtus Reiljani protsessi puhul, näitab aeg.

 Eestil juba rikkalikult kohtuäpardusi

Igatahes on Euroopa kohtutoad meie kohtuäpardustest tüdinud. Kogu sellest õiglus- ja õigusrikkumiste epopöast võib juhtuda, et Eesti on sulgenud oma ukse Euroopa poliitilisse kultuuriruumi; et mitte öelda: see uks on Eestile suletud sealtpoolt.

 Eestile endale oleks sellest Savisaare protsessist kahtlemata kasu. Isegi järjekordse õiguspraagi korral, millest on rahvale küllalt. Ka korrektse kohtupidamise korral, olgu tulemus süüdi- või õigeksmõistev, on samuti tulu nähtav. Kohtualuste õigeksmõistmise korral, mida on põhjust eeldada, võib see protsess saada isegi saatuslikuks protsessi vallandajatele – kuritegelikele poliitikutele ning põhimõttelagedatele ja ebakompetentsetele õigusvalvuritele.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |